Sinine on, nii sinine – see taevas. Hall on, nõnda hall taevas – see taevas. Kollane on, nii-nii kollane taevas- see taevas, kus on päike. Pastelselt kirju on, oh, kui kirju taevas – see taevas. Mis taevas? Minu taevas, just selline, nagu on hetk ja viiv; just selline, nagu on emotsioon, meel ja haisting. Taevas on taevas. Kas siis Paradiisis? Muidugi, kus veel oleks Taevas. Taevas oleks südames. See on punane taevas, verekarva, armastuse ja ülekeevate tunnete taevas. Salajaste uste ja tõkete, müüride ja lõkete taevas. Kes sinna pääseb? Kas mina pääsen, Paradiisi, oma Südame Taevasse? Aga kas sina jõuad minu Taevasse? Proovi, lase end vabaks ja roni üle ja otse keskele, kümnesse... Oled ju Paradiisis? Minu omas. Proovi nüüd enda Unistustemaale ka jõuda. Proovi, proovi, see on ju nii lähedal, kogu aeg olemas. Just sulle sobilik. Pole mõtet võrrelda oma Nirvaanat minu ega kellegi teise omaga. Aga tahad, eks. Pole mõtet. Õndsus on erinev, õnnetunne samuti. Nõnda ka süda ja unistused ja ehk isegi armastus. Paradiisis ja taevas... Minus, sinus, meis...

***Pilved liiguvad taevas, mida nad räägivad? Mida sa sooviksid, et nad sulle ütleksid? Vastuseid! Aga küsis siis taevalt ja vaata! Ära karda, Jumal ei pahanda, ei hammusta ega hirmuta. Tema on. Taevas. Sinu südames. See on.

Armastusega.

Fööniksina ma tõusen

Minu jaoks algab ringi uus algus alati kevadel. Just siis, kui on tunda esimest korda seda õiget hõngu – tärkamise, ärkamise, avanemise õrna, vaebuaimatavat aroomi. Mõnikord on sel ajal juba maapind kuiv ja võib märgata rohelisi murulaikegi; mõnikord on sel ajal kärdealt külm pakane ja kõikjal valitseb talvelik valge Valgus. Ja mõnikord nagu ei märkagi sel ärkamise hetkel ümbrust, seda, mis on endast väljapool. Sel kevadisel ärkamise hetkel võin leida end taasavastama, avades end endale. Kas mõistad, mida ma mõtlen? Küllap on sinulgi selliseid kevadeid. Sinu ärkamise hetk ei pruugigi olla kevadel, võibolla on see sügisel, suvel või suisa talvel. Ilmselt sa tunned selle ära.

Kuhu ma jäingi... ärkan vaiksel alles... Ah jaa, minu kevad! Minu kevad algas tegelikult sel aastal juba minu tütrekese sünniga, mis oli täitsa talvel. Samas, kas seda saab talveks pidadagi, seda selle aastast veebruari algust. Igatahes minu tütre esimese hingetõmbega sündisin justkui ka mina ikka ja jälle. Tugevamalt ja kindlamalt kui kunagi varem, tundes endas ja enda ümber uut säravat Valgust. See Valgus tugevneb ja särab iga päevaga aina enam, tuues ärkamise järjest sügavamasse Hinge, lastes Hingel tunda end vabalt, lõhkudes piire ja müüre. Milleks need, naerab mu Hing, ja südagi kilkab rõõmust. Lõpuks ometi on mõistus end vabaks lasknud ja ego oma tuure vähemaks võtnud, eks ta vaikselt vähemal või rohkemal määral ikka tantsib Hinge ja südamega koos, kas just samas taktis, ei tea...

Jaaaa, sulgkerge on tänasel kevadel, nõnda kerge, et tänaval kulgedes võid märgata mind üksinda pomisemas, laulmas ja vilistamas. Ma justkui lendaks ning näeks kõike kõrgemalt ja kaugemalt, kuid siiski lähemalt kui kunagi varem. Mõnus on elada – vabana. Kevad teeb mind linnuks enda Hinges ja südames. Kotkana, võimsa ja tugevana, lendan ma enda elutaevas. Pääsukesena häälitsen ma enda südamelaekas. Fööniksina taaselustun oma südames, puhkudes ära eelneva tuhatolmu. Ma elan, hingan ja olen. Oma kevades.

Kas ka sina oled kevadetunde leidnud ja lasknud sel endale pai teha? Kus on sinu kevad, kas südames, ihus, Hinges?

Armastusega.

Väike tüdruk tantsiskleb mööda Jõulust linna ja rõõmustab kogu südamest – kõikjal on nii ilus ja särav. Inimesed vaatavad möödudes rõõmsalt otsa ja on tunne, et kogu rahvast ühendaks miski. Võib-olla on see miski kohustus – pidada Jõule ja teha seda külluslikult. Võib-olla on see tõesti osade jaoks kohustus. Võib-olla see miski on ühtsustunde otsimine, soov olla ühendatud oma kallite ja lähedastega, unustada argine kiirus – osadele kindlasti. Võib-olla on see miski soov saada tähelepanu ja tunnustust – miks ka mitte. Ja võib-olla on see miski armastuse vajadus – kas siis enesearmastuse või lihtsalt inimliku armastuse vajadus. Jõulud on aeg, mil enamus inimesi mõtleb kas või hetkeks püsiväärtuste ja tõelise elu mõtte üle, sageli verivorstikuhila ja hapukapsamere taga olles. Aga kui niimoodi tunnevad inimesed end turvaliselt ja kindlalt, siis miks mitte! Ja küünlad põlevad nii heledalt, heledalt, soojalt ja hellalt... Valgust on meil ikka tarvis, eriti lumeootuses olles. Küünlavalgus tuletab meile meelde, mis on meile tähtis - mis on Sulle tähtis?

...

Rakoja kell teeb oma tööd ja väike neiu ärkab mõtteist, kõik tundub nõnda kauge... Ja vaatab inimesi enda ümber... Oehhhh... Kui palju on armastust, mida soovitakse jagada, ja kui palju on armastust, mida otsitakse ja oodatakse... Inimesed on inimesed – oma säras ja Valguses.

Kaunist Jõuluaega, mu kallid.

Armastusega.

Tänamise energia on nii imeline, see tungib pehmelt, kuid ülevoolavalt sinu olemusse ja tekitab armastusetunde. Tänu on armastusega väga tihedalt seotud, nad justkui käiks käsikäes. Kui kellelgi on raske panna armastust sõnadesse, kuid on soov oma tunnet kuidagi väljendada, siis tänamine on selleks kõige lihtsam tee. Mõelda tänutundega iseendale, oma kallitele ja lähedastele, Eestile, Maale, Universumile... Kas olete märganud, milline vahe on tänul ja tänul? Viisakas aitäh oleks nagu formaalsus, tühi ja paljas. Pannes tänusse killukese iseennast ja mõeldes oma sõnu just nii nagu nad kõlavad, panevad need sõnad energia liikuma. Inimene, keda tänad, võib naeratada, silmad lähevad särama ja lahkudes oma päeva helisete te mõlemad - sina, kes sa tänasid, ja sina, keda tänati.

Mina tänan oma eluteel olnuid ja olevaid inimesi. Lihtsalt tänan. Ülejäänu on juba energia, ehk tunnetate seda...

Armastusega.

Olen Elu ja Valgus ja Tee,

Maa on mu Aed.

Külvan hingi kui seemneid

idanema ja õitsema,

neist igaühes saan teoks.

Ei maksa kurvastada,

kui närbub õis,

vaid rõõmu tunda õitsemise ajast,

ülistada minu tahte sündimist

ja plaani kordaminekut.

Üks olen iga olendiga,

neist keegi kuhugi ei kao,

vaid tuleb minu juurde tagasi

kui päriskoju, kus ta ikka olnud.

Mis igavene on, ei seda lahutada

saa tema allikast.

Teis kõigis olen,

igaüks mu valgust kiirgab.

Mu armastus teid embab

nüüd ja igavesti.

***Leitud Ruuniraamatust. Liigutab mind sügavalt. Olge hoitud ja armastatud, mu kallid.

Kas olete mõelnud oma nime peale? Milliseid tundeid Teie nimi tekitab? Milliseid mõtteid Teie nimi tekitab? Kas Te üldse hoomate, et see nimi on tihedalt seotud Teie endaga. Kas tunnetate oma nime sügavamalt kui pelgalt tähekombinatsioon? Kas nimi viib Teid iseendasse? Kas tunnete end oma nimega endana? Kas sooviksite olla teise nimega? Miks? Kas teate, kuidas Te endale nime saite? Palju küsimusi... Kas oskate nendele vastata? Kas üldse olete kunagi oma nime peale mõelnud?

Vaadelge oma nime ja tänage teda, armastage oma nime, oma olemuse ühte osakest. Teie nimi on täis informatsiooni ja energiat, ürgsust, Taevasust ja Maisust. Teie nimes on nii ema kui ka isa, inimkonda ja Universumit ennastki. Kirjutades nime paberile või arvutiekraanile, kiirgab sellest Teile vastavat energiat. Mõeldes nimele, võite kontakteeruda telepaatiliselt, mõtte- või südametasandil nimetatud isikuga (kui ta just end blokeerinud ei ole). Nimetades ennast, kas-või sada korda järjest, jõuate endale lähemale, sügavamale ja kaugemale. Nõnda võite isegi oma Hinegnimeni jõuda. Austage ja armastage oma nime, Teie nimi on kirjas igas Teie keharakukeses, sest teie keha on nimetatud Teie nimega. Ja Teie süda tuksub Teie nimega või kellegi nimi tuksub Teie südames ja Teie nimi kellegi südames. Nimi on energia ja energia on suhtumine iseendasse, teistesse, Kõiksusesse. Nimi on justkui palve, küsimus, otsing, naer, nutt, elu osa. Nimi on osa Teist.

Kui olete oma nime peale vihane olnud, temast halvasti mõelnud, siis puhastage nimi ära, heade mõtete ja rõõmuga, armastuse ja Valgusega. Tänage oma nime ja tundke elust rõõmu. Elu on elamist väärt!

Valgust ja armastust!

Peas ei ole mitte midagi - ei mõtteid ega valu. Ei ole valu tekitavaid mõtteid, valusaid mõtteid. Südames ei ole tundeid ega valu, pole valu tekitavaid tundeid, valusaid tundeid. Mis see on? Kas see on õnnistus, mis on võtnud ära kõik selle, mis teeb haiget? Kas see on tühjus, mis valitseb mõistust ja südame häält? Kas see on tüdimus, mis valdab kogu keha? Mis see on?... Vastuseks on see - millega olete täitnud negatiivse lahkumisel jäänud mõistuse ja südame hääle. Kas olete jätnud nad tühjusesse, sõna otseses mõttes tundetusse ja mõttetusse? Kas olete jätnud mõistuse ja südame armastusse, innustusse, vaimustusse, naeru, rõõmu, elutahtesse, olemisse, Mina-Olen sisse? Või olete hoopis veel valusates mõtetes ja valusates tunnetes, keset emotsioonide merd ja mõtete tulva, mis keerlevad ringiratast ja väljuda ei lase? Kus te sooviksite olla? Olge just seal. Seal samas, nüüd ja praegu, kas-või Inglismaa Kuningannaga kella-viie-teed joomas. Rebige end lahti sest lõputust rattast, mis pöörleb nõnda kiirelt. Peatage ratas ja astuge maha - astuge oma soovi.

Valgust ja armastust!

Hall on taevas ja must on maa, südames päike see lõbustab Hinge. Hing veeretab südames olevat päikest kui palli - ja kilkab rõõmust. Hinges kõlavad sõnad: päikene paistab ja loodust rõkkab... ma elan, ma elan, olen olemas. Hing kummardab Keha poole ja tänab võimaluse eest olla elus. Küll Maal on ikka hea olla, inimesena tallata jälgi oma teele, ulatada käsi oma teekaaslastele ja vaadata kõiketeadvalt taeva poole. Taevas on alati olemas, nii silmale nähtav osa kui ka Hinges olev Kodu. Maa on samuti olemas - nii jalgadele tuntav osa kui ka südames olev Emake Maa. Ja Elu-Rõõm - see kõikeandev tunne, mis paneb liigutama Emakest Maad ennastki. Elu-Rõõm on huvitav tegelane. Teda võib kohata kõikjal, nõnda nagu Loojatki, nõnda nagu iseennastki. Kus Teie viimati Elu-Rõõmu nägite või tundsite?

Valgust ja armastust, mu kallid!

Vaata, kui kergelt lendlevad liblikad, tuulega kaasa, päikese kiirtes, vihmapiiskade pais. Ja nende lend on nõnda pikk kui nende elu. Olgu või üks päev - ikka nad sirutavad tiivad taeva poole - ja lendavad edasi. Valguse suunas, Valguse poole, Valgusega. Ole Sinagi liblikas, kas või üheks päevaks, vaata maailma läbi liblika silmade. Ja Sa koged vabadust, kergust, õndsust, õnne ja õnnistust.

Minu ema jagatud Palve, mis mind alati sügavalt liigutab, ehk aitab Teidki, sõbrad. "Kallis Emake Maa, võta minu valu, kallis Isake Taevas, anna mulle jõudu. Tänan."

Eile õhtul mõtisklesin elu üle - just viimasele ajale mõeldes. Kui palju räägitakse viimasel ajal vaimsetest asjadest, õpetatakse mediteerima, end otsima ja leidma endast kõike - Universumit. Kui palju korraldatakse seminare, koolitusi ja loenguid, et juhtida tähelepanu vaimsetele asjadele. Ja siis äkki ma leidsin end mõttelt, et iga päev, ka see, mis tundub kõige tavalisem ja ehk isegi rutiinne, on päev, mis asubki Sinu vaimsel teel. Pole vahet, kas selles päevas on rohkem maiseid mõtteid ja tegusid või emotsionaalseid või intellektuaalseid otsuseid või vaimseid avastusi või nukrust, naeru, igavust, põnevust... See ongi kõik kokku Sinu vaimne teekond. Ei saa eraldada erinevaid elu osi ja neid lahterdada. Sa oled sama vaimne teed keetes kui Inglitega suheldes, sest Sinu olemus on see, kes elab ja on, alati ja igas olukorras. ja Sinu olemus on vaimne ja püha ning Valguslik. Elu on täiuslik kõiges. Elu on õnnistust täis iga päev. Ja Sinul on oma Valguses võimalus jagada Õnnistust iga päev.

Valgust ja armastust! Õnnistust Teile kõigile.

Inimene kehastub Maale ikka ja jälle tagasi. Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Ometi leiame sageli midagi, mille üle imestada... On inimesi,kes on alati valmis leidma midagi uut ja rõõmustavat - ja nad leiavadki. Ja on inimesi, kes ei leia kunagi midagi, mille üle pikemalt mõtiskleda. Nad ei peatu lihtsalt pikemalt. Kuigi Elu seab nende ette Peatusi, et neil oleks võimalik kiirust maha võtta. Miks siis inimesed Peatustest samuti mööda kihutavad? Miks nad ei kasuta võimalust seisatada ja kuulatleda, vaadata tagasi ja minna edasi uue energiaga? Võib-olla inimesed ei oska vaadata avatud silmadega ja näha just nendele määratut. Võib-olla inimesed on unustanud, kuidas puhata ja olla iseendaga. Ja võib-olla inimesed põgenevad iseenda eest, kabuhirmus jooksevad minema enda puhkehetkest. Sest inimesed teavad, et kui nad peatuvad, siis tuleb neil meelde palju ja sageli tuleb ellu muutus või peavad nad midagi otsustama või valima. Sageli me nagu tahaksime midagi muud, aga jällegi kardame, et see ei ole samasugune nagu vana ja turvaline. Mõnikord oleme ka laisad, ei taha pingutada ja laseme vana rada mööda ikka edasi, kuigi teame, et peatudes ja mõtiskledes, uutmoodi hingates või vana rada uue pilguga vaadates võib juhtuda nii mõndagi.

Ja veel on inimesi, kes muudkui otsivad uusi radu ja võimalusi, keskendumata millessegi pikemalt. Peatustes viibivad hetke ning kohe sukelduvad uude ilma mõtisklemata ja valimata, lihtsalt lootuses, et see, mis tuleb, on uus ja huvitav, toob muutusi ja õnne. Kuid olemata selles hetkes, uues ja huvitavas iseendana ja sügavuti, laseme minna võimaluse täita ülesannet, õppida lõpuni, sest asjade tuum ei pruugi olla nö. värava läheduses, vaid pisut või rohkem kaugemal. Võttes siia juurde veel maise aja, siis asjade tuum, põhjus, mis on toonud tagajärje, võib olla kaugemal kui me arvasime, mitte siin ja praegu, mitte eilses ega üleeilses. Põhjus võib olla pidevas korduvas mustris, mille värvikirevus paelub meid tugevalt - ja me ei suuda sest mustrist vabaneda. Või siis see muster on nii tugevalt must ja rõhutatud, kinnitatud pitseritega (mille me ise oleme teostanud), et me vajame lausa kõrvalabi, et sellest kõigest välja astuda. Kui me kord oleme välja saanud, näeme Peatusi, seisatame, isegi istume ja jääme kosutavasse unne ning sammume rahulikult mõõdetud sammude, väärikuse, armastuse ning austusega edasi, leides rõõmu ja põhjuse olla just see mina - Mina.

Olge hoitud.

Valguse ja armastusega,

Vikerkaarevärvi Pallike

Üle pika aja olen ma jalutamas oma Aias. Tunnen, kuidas sügisene veidi nukkergi tuuleke puudutab õrnalt mu põski; kuidas kõikjalt kajavad vastu helid ja helinad - Elu hääled. Hääled on põimunud vaikusesse... Vaikus sisaldab kõiki helisid, nagu Valgus sisaldab kõiki värve. Vaikus on justkui helide algus, nagu Valgus on värvide algus, kõige Algus. Kuulatlege iseenese Algust - oma südametukseid. Minge tuksetega kaasa, need viivad Teid Hingeni. Ja Hing - Olemus - on Loojas, kõiges, mis On. Teie tuksed on Elu tuksed, nõnda erilised, ainulaadsed ja omased, vaid Teile kuuluvad, samas võivad neid kuulda kõik, kes on Teile piisavalt lähedale jõudnud. Kuulatlegem Elu... imeline... Elu kuuleb Teid alati.

Valgust ja armastust, mu kallid.

Minu Hing sosistab täna vaikselt... Mu kallid, meie ümber on palju energiaid, infot, reklaame, soovitusi, mõtteid, tundeid, arvamusi, pealetükkivust, mõjutusi, minevikumustreid, tulevikuideaale, kujutelmi, maisust, vaimsust, nõudmisi ja reegleid. Kullakesed, kas Te leiate end kõige selle seest üles? Kas Te olete vaadanud end endana, eemaldades välismõjud, teiste arvamuse endast; arvamuse endast, mis on tingitud teiste arvamusest endast? Kas Te olete kuulanud oma sosinaid vaikuses, eemaldudes välisest? Kas Te olete lasknud ajal peatuda ja olete tundnud endas kindlustunnet ja vabadust olla mina ise, just sellisena, nagu olete just paregu, maskide ja kleepimata siltideta, kastidest väljas? Kas Te olete end tundnud Inimesena, Loojana, Armastuseallika tuksleva ja kõikehõlmava voona? Kas Te tunnete end endana?

Minu Hing kutsub Teid armastusesse ja Loomisesse, õnne ja rõõmu, vabadusse ning Valgusesse. Teisse endasse. Meisse kõigisse. Naeratage enda südamepäike pilvede tagant välja ja soojendage südamesoojusega kogu Maailma. Ühenduge Isakese Universumi ja Emakese Maaga ning olge Olemas. Ikka ja alati.

Ma armastan Teid, kes Te olete Valgus...

Vikerkaarehinge õrn sosin ja ümin: olen olemas koos Teiega, Teie olete olemas koos minuga. Oleme koos Kõiksusega. Õnnistust kõigile.

Pilve piiril ma tantsisklen, all on Maa ja ülal Taevas, ma olen keskel. Käed sirutavad Taevast õrnalt puudutama, varbad kõditavad Maad, Taevas nurrub mu puudutusest, Maa kihistab naerda, hoides pihku suu ees. Ja mina olen lihtsalt õnnelik- mul on ju kõik, mis mul on. Mul on õhku, mulda, tuld ja vett, mul on muusikat, raamatuid, maale, tantse, taimi ja loomi, linde ja putukaid...Ja mul on Tema, Nemad, kes on kallid... Aitäh, Isa, Sul on nii palju anda. Soovin Sullegi anda kõike, mis mul on. Annan enda. Kuigi ma ei saa anda, sest ma juba olen Sinu. Ma tänan, et külvad minu Teele küllust, ma tänan, et saan jagada kõikidele kõike. Elan, et näha ja tunda seda, mida Sa oled loonud ja mida mina loon. Ma armastan.

***Katkematus tänus. Kõiksuses.

Ja sealt Sa siis tuledki, Valguse käes, tiibade sahinal...Sa tuled, sest Sa oled, ma lähen, sest ma olen- minemine ja tulemine-olemine. Mis tunne on olla? Olemine on tunne ja mõte. Ma tunnen, et ma olen, ja ma olen, et tunda. Ma mõtlen, et ma olen, ja ma olen, et mõelda. Mina olen tunne ja mõte. Mõte ja tunne on Valgusest, mõte ja tunne on Valguses, Valgus ON. Mina olin, olen, jään, ka siis, kui lähen- igal hetkel Ma Olen, olgu unes või ilmsi (mis on ilmsi?). Ma olen ka seal, kus olen viibinud, minu jäljed on kõikjal. Ma olen neis, kes mind on tundnud, kes mind on näinud, kes mind on puudutanud- ma olen nende sees, nii nagu nemad on minus, minu Hinges, südames, kaasas. Ma lasen neil minna, keda soovin ja kes seda soovivad, lasen neil lennata kõrgele, annan kaasa Õnnistuse ja armastuse. Sest MA OLEN MINA, KES MA OLEN OLEMAS VALGUSES, OLEN VALGUS, MINA. Ja nemad on need, kes nad on- OLEMAS, VALGUSES, VALGUSEST, VALGUSEGA. ME OLEME KÕIK KÕIKSUSES, UNIVERSUMI TUUMAD JA LOOJAD.

Olles tajunud Valgust, seda, kust oleme tulnud, on mõnikord vajadus tunda end lihtsalt Inimesena, kes astub maapinnal, tunnetades kindlat pinda jalge all. Nähes taevast, laskub pilvedelt alla armastust koos vihmapiiskadega, mis katavad januse maa. Maa vajab vett, et end turgutada, taevas vajab väljundit jagada ülevat. Taevas on palju, mida jagada, samuti nagu maal. Piisad, mis on laskunud pinnasele, auruvad tagasi pilvedesse- see on eluring. Meile antakse ja meie anname, meilt võetakse, meie võtame. Lõpuks on andmine ja saamine üks ja seesama, ei ole eraldiolevat.

Inimesena tunnen end mõnikord väsinuna, soovides, et piisad laskuksid minu janusesse maapõue veidi varem kui vihmapilv kohale jõuab. Indiaanlased ja aafrika teatud hõimud tantsivad vihma välja- milline vägi meelitada loodust käituma inimeste soovide järgi. Aga kui tantsida ei oska, kas siis lauluga ka saab vett voolama panna? Ümisen vaikselt: Minu tassike ootab juba Taevavett, jahtunud tee on otsas. Vaikus. Proovin uuesti: Minu rohelisekarva kruusike ootab kastepiisku, et saaksin neid juua, puhastuda ja tunnetada end ühtsena Taevaga. Vaikus. Taevas on pilvitu ja kastene hommik ei ole veel käes, kõik saabub. Kell tiksub ja elu liigub. Ning minus eneses kulgeb vesi, mõnikord väljudes silmaveena, mis vabastab ja uuendab. Olen Inimene, koos Valgusega.

Kas olete mõelnud, et sageli on palju rohkem Teid, mis on käänulised, kurrulised, hulganisti kõrvalharusid täis, mitmete ristmikega, aga harva on Teid, mis on otsast lõpuni sirgjoonelised. Ja nüüd ma avaldan ühe saladuse, mida Te kõik teate: Me soovime enamus ajast, et meie tee oleks põnev, üllatusi täis, võimalikult pikk ja uus ning võimalusterohke, unistame kurvidest, mille läbides ootab meid õnn ja headus ning see, mis õpetab. Mõnikord soovime ka lihtsalt jalutada sirgelt ja otse, aga mitte kaua, sest kaua ikka puhata, me tulime Maailma, et areneda ja arendada, luua ja avastada, kogeda ja jagada, otsida ja leida. Kui pikk ja mitmetahuline on kellegi Rada, on individuaalne. Mõnus on leida end astumas mõnel Teelõigul koos uute Õpetajatega ning siis lehvitada hüvastijätuks tänuga, sest ühine Rada sai lihtsalt otsa ja ees ootavad uued Teelised. Ja eililine tunne on leida inimesi, kes on ühisel Teel pikemalt, kes aitavad mõnel eriti kitsal Rajal jääda iseendaks, aitavad, kui Tee on libe, ulatades käe ning jagades Valgust. Ja tunnen armastust, kui mõtlen, et on mitmeid inimesi, kellega käia ühisel Teel nii kaua kuni on Igavik.

Meie Teid, selles olevaid Ristmikke ja kurve ning libedaid ja konarlikke kohti valgustab Valgus ja sillutab Armastus. Looja näeb meid iga hetk tegemas samme, kas siis jooksujalul, põlvili edasi liikudes, roomates, jalutades, lennates või seisatades. Ja Looja armastab meid igal hetkel. Kõikjal ja alati.

Valgust ja armastust.

Ma tean, kus on meie kõigi Kodu. Meie Kodu- kes me oleme Hinged, Valgusolendid- on kõikjal, kus on Valgus, kus on Isa ja kus on Elu. Olles inimkehastuses, on meie Koduks Keha ja maja, kus me puhkame, kus me jagame lähedastega kõike, mida soovime ja mis on- eluemotsioone ja -mõtteid, kogemusi, õpetusi, hellust ning armastust. Olles Hingena kõiksuses, sirutunud Valguse poole ja sisenedes Isa Maja ukselävelt taas tingimusteta armastusest koosnevasse Kotta, oleme tõeliselt Kodus. Meie oleme Valguselapsed.

Isake, palun näita teed neile, kellel on seda väga vaja. Aitäh, et armastad meid Siinpool ja Sinu juurde jõudnuna. Hoolin Sinust ja armastan maailma, inimesi, kes on Valgusest, jõuavad Valgusesse, jäävad Valgusesse, saades tiivad. Õigemini leiavad need uuesti.

***Kodu on meis eneses..

Elu on värvikirev ja ere. Elu ei tee kirjuks pintsliga töötav vilgas maaler, kes valib värve vastavalt oma maitsele, pannes eluvärvide tellija elama maalri hetkeemotsioonide värvi. Sellist maalrit ei ole võimalik kusagilt leida, kes tuleks ja remondiks Sinu seinad, võtaks vana krohvi maha, lihviks ning tasandaks ja valiks õiged toonid. Elu värvid on just sellised, nagu Sina ise soovid. Mõnikord mustvalged, hallid, tumedad, teinekord neoonsed, siis pastelsed, vikerkaarevärvilised, triibulised, lapilised, pilvelised, päikselised, äikeselised, maised ja taevased. Valgus on see, mis ühendab kõiki toone, sest Valge on värv, mis on olemas ka Mustas. Võta kätte kas või luup ja vaata, kuhu Valge end peitnud on. Sa leiad selle kindlasti, sest Valge ootab kogu puhtuses ja siiruses, et ta saaks Elus avalduda.

Unistused on need, mis on värvikavandid elule- unistage oma elule värviplaan ning maalige oma elu just selliseks nagu soovite.

Vaikus-mis see on? Mis see siis ikka on- kas see on see, kui ei ole midagi peale selle? Pole sõnu, lauseid, hääli, laulu, telekat, vilistamist, naermist, nutmist, müdinat, kolinat, vaidlemist...Kas vaikus eksisteerib siis, kui ei ole ka mõtteid? Kas mõtted lõhestavad vaikuse, kui nad ometi ei tekita heli? Jaaaa, heli ei tekita nad Sinu sisemusest Välja, aga Seespool Sa ju ometi kuuled oma mõtteid. Sinu jaoks ei ole siis enam vaikust, kui mõistus räägib. Sinu lähedased ei kuule, kuid Sina märkad. Aga kui kihutada mõtted ka minema, kas siis on tõeline vaikus? Kas tunded tekitavad heli? Kas Sa kuuled, kuidas süda laulab, nutab, naerab, kui pole sõnu, isegi mitte mõtteid? Kas Sa kuuled, kuidas räägib Hing, kui arvad, et oled sõnadest kaugel...

Kas Sa oled kunagi jõudnud täieliku vaikuseni- kus Sa tunnetad täilelikult Iseennast ja Maailma?

Vaikus on kuldne...Vaikuses kõneleb Hing...Tead, näed, tunned, Oled.

***Naeran. Vabastav on see heli, mis tuleb sügavalt, kaugelt, kajab meeltes ja tuletab meelde olemise hetkes, siiruse ja minu aja minus- sees. Naer teeb rinna rõõmsaks, tavatsetakse öelda, aga mitte ainult. Naer vabastab peidusoleva jõu, leegike sisimas pahvatab ja muutub kõikideks maailmavärvideks, saades samas lihtsaks soojuseks- selleks, et olla see, mis on kõikjal. Mis siis on kõikjal- kõiksus, kõik, mida ette võib kujutada, mitte ainult sinna, vaid ka taha, peale ja ka sisse.

***Päike tuleb viivuga välja, et jääda kauaks, ei ta looju nii pea, sest südames on hea. Süda laulab koos naeruga, ulatab käe särasilmsele olemisele, sest lihtsalt hea on olla just täna. Täna on Hing tulvil erilist tänulikkust, mõeldes, kui palju on olemas hoolivust, armastust, tugevust, kindlustunnet ja siirust. Naeratan, sest kutse siseneda õnnevärva kaudu Südamekotta paneb pisarad voolama- austusest ja lugupidamisest, vabadusest olla hetkel just Sinuga, mu Olemus, tunda katkematut sidet ja hoomata igipikka juba koosveedetud aega ja samapikka tulevast üksteises olemist, katkematut jätkamist Valguse eest ja Valguse sees.

***Tunnen armastust ja soovi olla alati olemas kõikjal ja kõikidele, olles kindel, et kõik tunnevad sama, sest kõik meie oleme sarnased- mina tunnen Sind, Sina mind, Tema meid ja meie Teda. Ja me ei saa olla kaugel üksteisest, sest me oleme samal ajal samas kohas, Universumis. Pole midagi peale meie, sest me oleme lilledes, ojas, kaubamajas, lepatriinu vudivates jalgades, vihmapiisa langevas hetkes, õhupalli kerges lendlevas tantsus. Me oleme seal, kus ma soovime olla. Me oleme need, kes me soovime olla. Me oleme nendega, kellega jalg astub ühises taktis, mõnikord sibades eespool, teinekord lonkides tagapool. Tagapool olija jõuab alati järele, ja eespool olev sibaja jääb ootama lonkijat- sest meie oleme, hoolime ja armastame, usume üksteisesse, austame ja oleme tänulikud. Vaikin, sest minu sees on helin, mis kajab õrnalt ja vibreerib, teeb pai ja paneb seisatama, tunnetama.

***Sirutan käe ja asetan selle Valgusesse, täitudes Universumisolevaga, andes Universumile minusolevat. Käsi on kuldne, selle Sära voolab üleni mu peale ja minu sisse, minust välja. Ma sirutan käe Sulle, palun, hoia mind, mina hoian Sind. Alati. Tugevalt, kindlalt, uskudes ja usaldades.

Armastan Valgust ja armastan Valguses olevat, armastan Sind nii väga, mu Hing, minu Hingeolemus, minu elu, minu pooleke, minu täiusliku terviku kaaslooja. Armastan teid kõiki, kellega on au koos jagada ja külg-külje kõrval liikuda. Olen tänulik Universumile, enesele, Õpetajatele siin ja seal, enne, nüüd ja varsti.

Õnn on see, kui oled vaba, tunned ühendust enda ja Isaga ning armastad. Ennast. Lähedasi. Kaugemaid. Minevaid, Olevaid ja Tulevaid. Õppetükke. Õnnelik olla ei ole keeruline, aga õpetatada loengus, koolis kõigile korraga ja ühtemoodi suht võimatu, samas ühe hetkega õnnelikkuseni jõuda võib olla imelihtne. Ja jäädagi olema. Kes juba on, ei soovigi muud, vaid liikuda koos säraga ja viia seda kõikjale.

Lihtsalt vaatan Sind, kuid siis korraga tajun, et see ei ole vaatamine, see on Nägemine. Nähes tekib äratundmine, tuttavlikkus, samasus ja juba-olnud-tunne. Voolavad tänupisarad ja tekib ühtsus. Nüüd ainult näengi, enam ei vaata. Ja tean. Aitäh Universumile ja Teejuhile.

Kalleid silmi paludes nad vaatavad ja hakkavad nägema, algul ehk veidi kissitades, võibolla on avatud korraga vaid üks silm (teine silm veel ei julge), mõne aja pärast kaks ning mida aeg edasi, seda rohkem silmi avanevad, vaatavad ja Näevad. Imeline on uurida maailma läbi ainulaadse kahe silma, avastades Nägemise läbi kolmanda silma, Südames oleva silma ja Hingesilma, näete Universumit, oma Olemust selles ja Maailma Olemuses.

Mõnikord oleks soov lihtsalt peatuda, aega seisma panna, aga millest sa hüppad, kui aega ei ole olemas...Jaaa, millest ja kuhu sa hüppad, kui pidevalt juba kargled ühest kohast, hetkest ja olust teise, samas kui kõik nagu oleks juba olnud ja on edaspidigi. Liigud, kuid samas kõik seisab paigal, astud edasi ja näed, et oled seal kus alati- oled Olemas. Ilmselt ei saagi midagi peatada, sest kõik on minev ja tulev, lõppkokkuvõttes olev. Olemine on oluline, olnud oli ja tulev on varsti minev. Milleks siis mõelda, lihtsalt olla ja näha ja kuulda ja tunda. Küll näed, mis läheb ja mis tuleb ja jääb. Üks on kindel- kõik ON.

Kõnnin mööda tuttavat tänavat, kulgen, lasen teel voogata ja elul voolata. Kui palju on erinevaid pildikesi ühes ja samas kohas. Inimesed kõnnivad, seisavad, jooksevad, sõidavad, trügivad, longivad, tassivad, naeratavad, on tülpinud, on väsinud, on koeraga väljas, koer on inimesega väljas, jalgrattakelluke tiliseb, vana taadi toetav kepp toksib teekest, lapse naerukilge kumiseb taevasse...Ja liblikatiiva löök taevapildis...Ja lihtsalt vaatan ja mõistan, et ka mina olen osake tänavast, tuttavast, aga iga hetk ääretult erinevast. Elada on ikka ja alati hea, iga emotsiooni ja olekuga, olles nii Loodu kui Looja, vaatleja ja tegutseja. Kuidas küll tajuda igavikku üdini, kui juba pooltunnike on nii sisutihe ja liikumist täis. Võibolla piisab ka teadmisest, et KÕIK ON ALATI. Armastus on alati kõiges ja kõigis, ehk sellega saabki lõpmatust määratleda...

Lihtsalt olen hetkes ning hetk on minus, mina olengi hetk ja samas igavik, hoomates midagi pisikest, mis tegelikult on mõõtmatult suur. Viivuks tajun süsteemi, mis ometi on vabadust täis, kuid ilma seosteta ei oleks ka priiusel mõtet, niisama olemisel. On liikumine alates algusest ilma lõputa, tee ei lõppe kunagi, harusid, riste ning paralleele tekib juurde, kuni taaskord moodustub ring, ühtne ja katkematu. Ring on täiuslik, sest seal ei ole auke ega tühjust, ring on täitunud Valgusega. Ristid ja teeharud on juhatanud Valguse ringi ning suurendanud selle mõõtmeid.

Uskumatu, kui kerge on olla, tajudes, kuidas me kõik oleme hoitud ja armastatud, alati ja igavesti. Nähes, kuidas hellust täis Inglisilmad piiluvad meie silmi hommikul ärgates ning Inglinaeratus saadab meid unne ning tiivad laotuvad kaitsva tekina habrastele inimõlgadele, tekib surematuse tunne, jumalik olemine ja katkematu tänu elu eest, loomise ja alguse eest, et on võimalus olla ise see, kes olen- tükike kõigest, nii viivust kui jäävusest.

Märkan pisikest killukest, mis viib suure avastuseni. Kuula ja vaata, Sa näed ja kuuled samuti.

Hämarus- Sees ja Väljas, Pimedus piilub ukse vahelt sisse. Kuidas küll nii märkamatult Hämarus saabus, millal ja miks ta Minu ruumi sisenes? See sama hallikas tegelane kutsus kraadi võrra hallima- Pimeduse. Vaatan imestusega ja jään mõttesse, mida ma külalistega tegema peaksin. Siis saabuvad Inglid ja Hing hakkab laulma, tuba saab suureks ja mitmetahuliseks. Hämarus ja Pimedus põgenevad, panevad päikeseprillid ette, sest Valgus on nende silmadele valus. Ja nüüd on Ingleid igal pool- Minu ruumis- Sees ja Väljas. Ma armastan. Ka Hämarust ja Pimedust, sest nendest saab kunagi samuti Valgus.

Aitäh, Inglid, Inimesed, Elu.

Istun oma Isiklikus Maailmas, vaatan välja kirsipunasest aknast ja püüan kinni kuldsed kiired. Lasen kiirekesed oma kätele pikutama, vaatan valguskuma. Maailm avardub, tekib soovike avada ka süda, et valgus saaks sügavamale siseneda. Teen värava lahti ja ootan...ootan, et unistus millestki saaks olevaks. Vaikus. Aeg peatub ja tardub- on lihtsalt igavik. ON. ELU. ARMASTUS. VALGUS. Ärgates hetkest ja vaikusest, kuulen hääli ja kell on nii palju. Midagi on teisiti, muutunud. Vaatan, kiired on jalga laskunud, käed on tühjad. Hetkeks tunnen kurvastust. Kuhu nad jäid, pehmed ja soojad, mu unelmad? Akna sulgesin ju kindlalt. Ja siis märkan, et kummaliselt valge on olla, ise olengi valge. Kiired kõditavad mind südames ja kuulen sisimas: värav oli lahti, me tulime ja enam ära minna ei soovi. Nüüd oleme sinuga ja sina oled meiega. Meie oleme.

Võtan oma maailma sülle ja lähen. Kuhu ma siis lähen? Teele. Ellu. Igavikku.