Sinine on, nii sinine – see taevas. Hall on, nõnda hall taevas – see taevas. Kollane on, nii-nii kollane taevas- see taevas, kus on päike. Pastelselt kirju on, oh, kui kirju taevas – see taevas. Mis taevas? Minu taevas, just selline, nagu on hetk ja viiv; just selline, nagu on emotsioon, meel ja haisting. Taevas on taevas. Kas siis Paradiisis? Muidugi, kus veel oleks Taevas. Taevas oleks südames. See on punane taevas, verekarva, armastuse ja ülekeevate tunnete taevas. Salajaste uste ja tõkete, müüride ja lõkete taevas. Kes sinna pääseb? Kas mina pääsen, Paradiisi, oma Südame Taevasse? Aga kas sina jõuad minu Taevasse? Proovi, lase end vabaks ja roni üle ja otse keskele, kümnesse... Oled ju Paradiisis? Minu omas. Proovi nüüd enda Unistustemaale ka jõuda. Proovi, proovi, see on ju nii lähedal, kogu aeg olemas. Just sulle sobilik. Pole mõtet võrrelda oma Nirvaanat minu ega kellegi teise omaga. Aga tahad, eks. Pole mõtet. Õndsus on erinev, õnnetunne samuti. Nõnda ka süda ja unistused ja ehk isegi armastus. Paradiisis ja taevas... Minus, sinus, meis...

***Pilved liiguvad taevas, mida nad räägivad? Mida sa sooviksid, et nad sulle ütleksid? Vastuseid! Aga küsis siis taevalt ja vaata! Ära karda, Jumal ei pahanda, ei hammusta ega hirmuta. Tema on. Taevas. Sinu südames. See on.

Armastusega.