Muinasjutuaed

Muinasjutud

SEIGELDES ANTIIKMAAILMAS10-11-2011 15:47

Kui ma veel päris väike olin, nii nelja-viieaastane, justustas mulle üks hallipäine vanataat ühe kummalise loo:

"Elasid kord kolm venda, kelle vanemad olid surnud. Nad olid väga vaesed. Vanemad vennad olid uhked ja külma südamega, aga noorem oli lahke ja hea poiss. Ühel heal päeval tuli neile metsas hagu korjates vastu krimpsus näoga eideke ja palus tükikest leiba. Vanemad vennad ei teinud väljagi, aga noorem vend andis eidekesele terve oma leiva. Eidekese nägu lõi särama ning vastutasuks heateole andis ta noorimale vennale Jaanile ühe pajupilli ja ütles, et seda vilepilli tuleb ainult siis puhuda, kui inimene on üksildane ja tunneb ennast halvasti.

Kord läksid vanemad vennad toitu hankima, väike Jaan aga jäi üksi koju. Tal oli nii nukker tuju, et vilistas korra pajupilli. Äkki hakkas kõik keerlema ning mõne hetke pärast oli Jaan hoopis tundmatus kohas - tuli välja, et ta rändas ajas. Järsku märkas ta üht meest, kellel oli väga kiire. Jaan küsis: "Kuhu sa tõttad, võõras?" Mees tutvustas end: ta oli jumalate käskjalg Hermes. Ta ütles, et tal on väga kiire, sest Kreekat on haaranud hirmus õnnetus: Kreekas olid tülli läinud kaks mõjuvõimsat jumalat - tulejumal Hephaistos ja merejumal Poseidon. Seetõttu käskis peajumal Zeus abi otsida, sest isegi tema üksi ei saanud neid lepitatud. Selle jutu peale vangutas Jaan pead, aga kuna ta oli väga uudishimulik poiss, otsustas ta asja uurida.

Nad kõndisid läbi metsa. Korraga lendasid nende peade kohalt mööda tulest nooled. Siis aga tulid neile vastu kolmemeetrised lained ja oleksid Jaani uputanud, kui Zeus teda päästnud ei oleks. Zeus ütles, et jumalad olid tülli läinud ühe maise naise pärast, keda nad mõlemad ihaldasid. Kuid õnnetuseks ei valinud naine kumbagi neist. Hephaistose südamesse tungis viha ja Poseidon muutus lausa koletiseks. Nad tormasid üksteisele kallale ja tahtsid üksteist tappa, aga kuna nad mõlemad olid jumalad, siis muidugi see ei õnnestunud.

Jaan oli nutikas poiss ja ta küsis Poseidonilt ja Hephaistoselt, et kas nad ei võiks endale uue armastatu otsida. Hephaistose viha lahtus ja ta armus just eemal lilli korjavasse neidu, Poseidon ei tahtnud tema õnne purustada ja leppis temaga ära. Zeus oli üliõnnelik ja tegi Jaanile ettepaneku. Nimelt tahtis ta Jaanile antiikteatrit näidata. Kui nad kohal olid, ei uskunud Jaan oma silmi: ümberringi olid pingid, millel istusid imelikus vanaaegses riietuses inimesed, keskel aga oli plats, kus olid maskides mehed, kes rääkisid mingit imelikku keelt. Zeus selgitas, et see on kreeka keel. Jaan küsis, et kuidas siis tema eesti keelt oskab. Aga Zeus vastas vaid, et tema on ju jumal.

Jaan ei olnud kunagi midagi sellist näinud ja küsis, mida nad etendavad. Zeus vastas, et "Oidipust". Ja just sellel hetkel torkas kuningas Oidipus endal silmad peast.

Zeus näitas Jaanile ka armastusejumalannat. Aphrodite oli nii ilus, et sõnadest jäi puudu- tal olid heledad kiharad, mis lehvisid tuules; tema naeratus pani ja Jaani naeratama; tema hääl kõlas kui vetevulin ja tema käed olid siidiselt pehmed. Jaan ei saanud silmi Aphroditelt...Äkki olid kõik kadunud ja Jaan oli jälle oma viletsas onnis. Aga pajupillist ei olnud enam jälgegi. Kui Jaan seda lugu vendadele jutustas, arvasid nad, et ta on haigeks jäänud. Kuid Jaani nägu säras kui päike."

Kui vanataat lõpetas, tundus mulle, et mina ise olin lepitanud Hephaistose ja Poseidoni. Ma tahstin just vanataadilt midagi pärida, kuid teda ei olnud enam minu kõval. Aga oh üllatust! Minu kõrval pingil oli üks väike puust esemeke - vana ja kulunud pajupill.

***Kirjutatud 10. klassis, sidusin mõned laused ja muutsin üksikuid sõnu. Kas tunnete minu energia ja minu stiili ära?

HINGESUGULASED26-10-2011 14:51

Pühendatud Marile

Elasid kord hobuema, hobuisa ja kaks hobulast. Nende kodu oli ühel väikesel, inimestele nähtamatul saarel nimega Päikesetõusu Kuningriik. Nagu me teame, tõuseb päike kõikjal, kuid sellel saarel olid päikese hommikused unised haigutused palju pikemad, need kestsid tavaliselt peaaegu kogu päeva ja siis, kui päike oli kõige kõrgemale jõudnud, vaatas ta korraks ringi, haigutas veel ning loojus. Loojumine oli kiirem kui kümneni jõuab lugeda. Ööd olid seal sama pikad kui päikesetõusud. Kuningriigis elasid ainult loomad, ühegi inimese jalg ei olnud saart puudutanud. Kõige tähtsamad olid hobused, kes valitsesid Kuningriiki, teised loomad moodustasid koos alamate hobustega rahva.

Aga nüüd tagasi hobupere juurde... Hobuisa ja hobuema olid hõivatud ja tähtsad valitsuseliikmed, seetõttu olid nad päev läbi (tihti ka öösel) tööl, valitsesid saart, lapsed aga olid enamus ajast üksi. Sõid seda, mida heaks arvasid ja maitsvaks pidasid, tõusid mõnikord alles päikeseloojangul ja vaatasid kauneid sädelusi, mis sellel saarel igal ööl kõikjal lendlesid. Sädelused saatsid neid pimedas alati. Need olid inimeste soovid ja unistused, mis puhaste ja siiraste hobuste juurde jõudsid - oi, kui palju neid oli. Mõned valgusetäpid olid eredamad ja suuremad, teised vaid vilksatasid korra ning haihtusid. Kui hobulapsed hästi vaikselt olid, võisid nad kuulda, kuidas valgusetäppidest kostus hääli- enamus olid inimlaste südamest tulevad, vahel isegi naljakad mõtted, aga oli ka vanaemade ja -isade unistusi. Hobulapsed olid alati lummatud, nähes valgusemängu ja märgates mõttehelidest moodustuvat suurteost.

Pea igal õhtul liikusid hobulapsed lagendikule kappama, et päikesele head-aega hõisata ja rõõmsalt sätendavat ööd tervitada. Sel ööl oli üsna vähe valgusesädelusi, hobulapsed olid natuke pettunud. Nad jalutasid mõnda aega hämaruses ringi ning otsustasid peagi koju tagasi minna. Lapsed jõudsid mõned hobusammud astuda, kui kuulsid selgelt ühe valgusepalli seest tulevat heli:

"Minu hobuke, kus sa oled, ma nii igatsen sinu järele. Ma panen sulle igal õhtul aknalauale leiba, et sa ei peaks nälga kannatama. Ma toon ojast sulle vett, et sa ei peaks janus piinlema. Ma ootan sind nii väga, soovin sasida sind lakast ja vaadata su silmadesse. Minu hobuke, tule juba ometi..."

Ühele hobulapsele tekkis kujutis veekalkvel silmadega, heledate juustega tüdrukust, kelle süda oli sama suur kui Maailm. Hobuke tundis kummalist tunnet, südames käis jõnks ja seest läks soojaks ning tema silmadest voolasid maa peale suured ja kristallselged pisarad. Hobuke tundis, kuidas tema seljale moodustusid imekerged tiivad, ta saputas neid veidi ning oligi õhus. Tiivad tõstsid teda järjest kõrgemale ja juhatasid teele.

Olles kaks ööpäeva lennanud, jõudis hobuke õhtuhämaruses aknani, mille laual oli leivakäär ja maas ämbriga ojavesi. Hobukesel aga ei olnud kõht tühi, tema hing soovis kohata vaid tüdrukut. Korraga märkas ta, et neiu vaatas teda aknast imestunult ja õnneliku näoga. Neiu tormas toast välja ja kallistas Oma Hobust. Hobuke justkui sulas ning nende kahe ümber moodustus vikerkaar. Hingesugulased olid teineteist leidnud.

Nõnda nad lendlesid taevavõlvil, tüdruku käed hobuse laka sisse põimitud. Tüdruk oli Maapealne Haldjas ja hobusele kasvas lisaks tiibadele ka ükssarv.

***

Kui kaks Hingesugulast ühte sulavad, on sündinud uus Maailmaalgus- armastavad südamed tervendavad ja puhastavad Emakest Maad ja soojendavad inimeste südameid, puistates mööda Maailma ringi lennates kõikjale Valgusehelbeid.