Ärkan üles ja olen õnnelik, et on algamas uus päev. Kui imeline on elada, kui tean, et kõik on alati ees, ükskõik, kus ma ka ei viibiks. Ja see, mis oli, las see olla, sest see on olnud, osake minust, kui soovi on, jagades teiega, ka meist. Mõnus- see mis on olnud, see pole taga, see on sees, alati olemas, kui tekib soov olla seal, kus juba oldud, teha seda, mis juba tehtud. Piisab vaid sukeldumisest enda mälestustesse, olnusse, sellesse, mis moodustab Mineviku, ja ongi aeg liigutatud. Inimene on ikka võimas, rändab tagasi sinna, kus ta on käinud, ilma ühegi keerulise masinata. Ja kui juba tagasitee on ette võetud, tekib sageli soov ka edasi liikuda, jätta hetkeks paigale Olemasolev ja jalutada Unistustemaal: see ongi see, mis teeb Olemise võrratuks- istuda Unistustemaa piletita rongile ja teha üks lühike või veidi pikem ekskursioon Unistustemaa Pealinnas. Oi, missugused vaatamisväärsused seal on, isegi Unelmate Ostukeskused asuvad eemal. Ehhh, kas ekskursiooni eesmärk on šoppamine? Aga miks ka mitte, Unistustemaa poodides on alati allahindlus kuni 90%. Rongiga vuramine tekitab pisikese pearingluse, vist võiks tagasi minna. Sekundi murdosa möödudes olen tagasi Siin. Kui hea on olla enda hommikus, meenutades olnud ja käinud ära Pilvedemaal. Ja näha siis, et nüüd, siin ja praegu peegeldavad asjad kõike seda, mis möödunud ja kõike seda, mis ees. Ja tundes kruusist tuleva tee jasmiiniaroomi ja nähes läheduses olevat Päikest, on hetkel kõik olemas. Rohkem ei olegi vaja, sest juba on kõik, mis on.

***

Tantsin sinuga taevas, jooksen mööda pilvepatju, naeran nii, et minu naerust tekivad Õnnehelbed, mis liuglevad inimeste peale ja sulandvad nende olemusega. See teeb sisemuse veel õnnelikumaks, juba ma lendan- silun vikerkaarevärvilise seeliku sirgeks ja lehvitan tiibu, tõmban sinugi endaga kaasa, mässin su sinise valguse enda valgusesse. Oleme kõrgel, alla vaadates näeme, kui kõrgel täpsemalt. Varsti laskume maa peale tagasi, millalgi...ehk...kindlasti. Koos taevaga.