Nii kaugele kui silm seletas, oli näha kollast merd - säbrulised ja lapselikud võililled kasvasid lihtsal aasal. Võililli oli palju, nad kõik olid justkui armee Lilledemaal. Vaikides kasvasid nad rohelisest võrsest parimais aastais kollasteks kaunitarideks. Aga see ei tähenda, et nende ümber oleks olnud vaikus, oh ei. Mesilased sumistasid juba hommikul vara kollaste karvaste pallikeste peal ja ümber. Võililledel oli isegi hea meel, et mesilasi nõnda palju oli - lilledele meeldis kuulata mesilaste segakoori, see pani võilillede südamed vibreerima ja keerlema. Mesilased... Ja siis veel päike, kes oli mõnes mõttes nagu taevane võilill - samasugune rõõmus ja kollane, veidi säbrulinegi. Päike tekitas võililledes soovi olla veelgi kollasem ja sirutuda ikka kõrgemale - taevani. Ja võililled sirutusidki aina kõrgemale, mõni uljam seisis suisa kikivarvul, et ikka päikesele lähemal olla. Ja sinisele taevasele allikale.

Aasast käis mööda ka inimesi, peamiselt pöörasid kollasele lapikesele tähelepanu lapsed, kes kilkasid rõõmust ning asusid üksteisel lõua alt võitaset mõõtma, punuma pärgi ja õiekesi nahka pistma. Võililledele meeldis olla rõõmutekitaja ja nii nad siis ootasid iga päeva alguses väikeseid inimesi, kes neid paitasid, sikutasid, lutsutasid ja lihtsalt imetlesid. Oli ka juhuseid, kui mõni täiskasvanu võttis julguse kokku ja eelnevalt hoolega ringi vaadates, et keegi ei näeks, viskas oma täiskasvanu rüü seljast ning jooksis võilillede keskele, krahmas mõlema peotäie lilli ja nuusutas, silmis lapsepõlve vabadust meenutav helk. See oli hetk, mis lillekesi alati liigutas. Kõik võililled ihkasid olla selle mehe või naise peopesas, muutes nad taas lihtsaks ja õnnelikuks.

...

Ühel õhtupoolikul kõndis mõtlikul sammul üks mees, kes arutles omaette olles, kuidas küll väljendada oma tundeid, mida ta tundis. Ta soovis rääkida oma tunnetest, kuid sõnu, mida ta otsis, ta ei leidnud. Naine, kellele ta ihkas oma sõnu öelda, ei oodanud ühtegi asja, ka ülevoolavad sõnad jätsid teda alati külmaks. Mees tundis kimbatust, seda enam, et tunne tema sees oli lausa põletav... Ja siis, mitmetunnise jalutuskäigu järgselt, oli ta jõudnud kohale - tema jaoks paradiisi. Kohta, kus oli just see, mida ta otsis - olid sõnad, olid tunded, oli kõik. Võililled! Mees laskus põlvedele ja kummardus lillede kohale, lasi sõrmed õrnalt läbi pehmete udemete ning tundis, kuidas rahu temasse voolas. Ta teadis, mida ta tunneb. Tema ees laius suur kollane aas, kuid ta valis välja vaid ühe kollase õie, mille ta hellalt oma taskusse pistis. Ja ta läks oma teed...

...

"Oi, emme, mis krabisev asi see on, mida sa oma rohelises karbis hoiad?" Küsijaks oli uudishimulike silmadega väike neiu. "Sa oled leidnud osakese minu südamest. See on kuivanud võilill, mis rääkis kunagi mulle midagi. Siiamaani räägib. See lilleke on sama kallis kui sinagi, mu kullake." Tütarlaps võttis ettevaatlikult kuivanud lille ning vaatas seda suurte silmadega ning mõne aja pärast ütles: "Ma hoian sinu südames olevat hästi vaikselt ja õrnalt, oled mulle maailma kõige kallim..." Naine vaatas pisarad silmis, ning lausus: "Seda ütles ka sinu issi, vaikides, ulatades mulle selle lille. Ja need sõnad jäid minu südamesse ja sinu issi Hinge." Lill, kes oli küll juba närtsinud, oli täis tundeid ja armastust. Ta elas igavesti.

Armastan.

Maad kattis lumine ja tuulepoiste poolt veidi krussi tantsitud vaip, kuni silmapiirini oli näha Talve. Talv - see auväärt ja igivalge vanahärra, pimeduse ja vaikuse, enesesse vaatamise soovitaja. Talv vaatas oma kätetööd, oma valgeid helbeid, mis olid tema rakukesed, kehaudemekesed; vaatas oma libedaid järvesid, klaasistunud lompe ja jääpurikaid katuseräästal. Ja ta oli rõõmus. Ta tundis, et tema töö oli selleks korraks jõudnud lõpusirgele ja peagi võis ta minna puhkama. Kevad juba korra käis Talvele "tere" ütlemas, surus isegi kätt, nii et linnatänava mõni auklik asfalt lumest puhtaks sulas. Aga miskit pärast jäi Kevade "tere" üürikeseks. Talv oli küll väsinud, kuid mõistis, et Kevad soovis veel mõned kodused toimetused ära teha. Ju siis tuli pakiline asi vahele ja Kevad pidi oma pere juurde tagasi jooksma. Küll ta tuleb... Talv on olnud alati aeglane ja väärikas. Talv meenutas just mõnda eelnevat nö. valvevahetust Kevadega - ja tema silmad lõid särama. Talvgi ootas koos inimestega Kevadet. Kevad soojendas alati Talve südant (mis mõnikord oli isegi ohtlik, kuna Talve süda võib ju suure soojusega päris ära aurustuda), sest Kevad oli oma siiruses, Elualguses ja Päikesepaistes lihtsalt armas. Ja milline aroom oli alati Kevade lähedal, Kevadega koos. Ja Kevad juhatas ju veel Lindude Koori... Oehhhhh... Talvel tulid pisarad silma, mis muutusid koheselt lumehelvesteks.

Inimesed vaatasid taevasse ja ohkasid samuti, sest lumesadu nad küll enam ei oodanud. Kõik ootasid kannatamatult Kevadet. Küll räägiti Kevade hõngust ja Kevadest südames ja otsiti kapist õhemad riided välja. Linnudki harjutasid viisijuppe. Lillede juured ja mugulad külmunud mullas üritasid end liigutada ja elu sisse saada... Aga Kevad ikka veel viivitas. Kevadel iseenesest ei olnud enam palju aega jäänud, sest täna algas ametlikult tema tööaeg. Inimesed ning Talv olid juba harjunud, et Kevad võib sutsu hilineda, nii et nad ei muretsenud, et äkki Kevadega on midagi juhtunud või Kevad on sootuks oma kohustused ära unustanud. Üks oli kindel - Eluratas käib ikka oma rada, omas järjekorras ja oma reeglite kohaselt. Tema tuleb - Kevad tuleb. Peagi ja lauluga, rõõmu ja sooja päikesega.

***Kevad vaatas kella ja imestas, kuidas aeg ometi nii kiirelt veeres. Ta võttis õieliselt riidepuult oma armsa pastelse kleidi, tõmbas selle graatsiliselt selga ning läks - Talve ja inimeste juurde. Jälle. Nagu igal aastal, aastasadu ja aegade algusest. Kevad oli nii rõõmus, et jälle on tema Aeg, selles lõputus Maailmas.

Kaunist Kevade algust kõigile!

Vikerkaarevärvi Pallike kallistab...

"Ja sealt sa siis tuledki, tiibade sahinal, valguse käes... Olen lilleke rohus, vaatan sulle siit, maa pinnalt, üles, sinu poole. Taevast sa tuled, taevas sa oled ja elad - oled nii suur ja võimas. Kui kaunis on sinu lend, milline graatsia ja oskus, kiirus ning osavus. Sinul on vabadus olla lind. Olla vaba kui lind... Sind ei piira juured, mis on naelutatud mulda. Sind ei ümbritse vihmaussid, kes näkitsevad toitvat mulda. Sinu peal ei sumise putukad ja ei aja sul und ära. Sa oled jumalus taevas. Sina - varbalane." Nõnda mõtles pisike Karikakar, vaadates väikese varblase lendu ning laskumist maapinnale kui Jumala saabumist Maale.

"Küll sa oled kaunis - seisad uhke ja säravana keset rohelist aasa, teiste säravate lillede sees. Sinus on nõnda palju valgust ja armastust. Sa lõhnad kui jumalanna... Mu lilleke... Ma vaatan sind iga päev suure austuse ja armastusega. Ja nagu näha, ma ei ole ainus - sinu ümber on palju putukaid, sinu pealegi nad ronivad. Oh, oleksin ma ainult sama väike kui mesimumm, saaksin tulla sulle lähemale. Paregu ma ei julge, teen sind veel katki. Küll sa oled ikka ilus. Siit ülevalt vaadates oled lihtsalt imede ime. Minu südames sa elad, jumalanna." Varblane laskus aasale ja jäi lillekest veidi kaugemalt imetlema.

"Hmmm, jälle need varbalsed siutsuvad. Mis linnukese viga - terake sealt, terake siit, lenda ja laula. Tahaks veel magada... Küll lilledel on kerge elu, muudkui kasva ja peesita päikese käes, ela ja ole. Tahaks veel magada... " Nii mõtles inimene tööle sammudes.

Väike Ingel istus Taevasel toolil ning vaatas inimeste tegemisi seal All, Maa peal. Inglike vaatas lummatud pilguga tempoka sammuga käivaid inimesi tänaval, vabrikus tundide viisi töötavaid töölisi, magamata öödest väsinud õnnelikke emasid ning varavalges kooli minevaid lapsi. Tema silmis oli eriline austus ja armastus, sest inimesed jõudsid nii palju. Ja ometigi ei olnud inimestel tiibu, millega oleks võimalik kõikjale lennata. Oi, kui kergeks teeks tiivad inimeste elu! Inglikese jaoks olid maaelanikud supermanid... Ta muudkui käis nende juures ja puistas nende südametesse roosasid Valgusepärleid, et inimestel oleks soe ja hea. Inglike paitas inimeste päid ning kallas juustele kuldseid Valgusehelbeid, et inimeste tarku mõtteid ei segaks tühised asjad. Ta puistas inimeste eluteele sametisi Valgusetupse, et inimeste jalgadel ning Hingel oleks kergem sammuda oma väärtuslikku ja ainulaadset retke. Enda Teel ja iseendaga. Koos Taevaga...

Õhtuhämaruses kõndis väsinud, nukker naine mööda oma Rada ning tundis, et ta on maailmas nii üksi, mitte miski ei rõõmusta tema päevi ning ööd on nõnda pimedad. Naine ei teadnudki enam, kes ta on või miks ta on. Ta arvas, et küllap on ta läbikukkunud ja isegi Looja on teda maha jätnud. Pisarad voolasid mööda külmi põski alla ning naine nuttis lohutamatult. Väike Ingel, kes armastas seda naist väga, puudutas naise südant tiivasulega ning see pani naise veel enam nutma. Inglike sosistas naisele kõrva: "Nuta, mu kallis, lase sel minna, vabasta end koormavast, et saaksid lennata." Naine nagu võpatas korraks - ja lasi sel tulla ja minna, lasi pisaratel voolata ja vabastada. Ning peagi ta tundis, et nüüd võib ta edasi minna ning vaadata, mis saab. Temast oli midagi läinud ning midagi oli tulnud - see, mis tuli, see oli eneseusaldus ning usk millessegi või kellessegi, keda ta tunnetas, kuid polnud kunagi näinud.

Väike Ingel naeratas õrnalt ning kallistas naist hellalt, hoidis tiibu naise kätel ning Õnnistas uuestisündi. Emake Maa võttis endasse kogu kurbuse, pisaratejõe ja naeratas koos Inglikesega. Nad mõlemad ohkasid heldinult ning saatsid kogu inimkonnale puhastavat Valgust ning Ürgset Armastust.

Suur Päike saabus tööpostilt ja plaanis veidi puhata väsinud kiirekesi ja puhastada enda Valgust, mis oli Maa kohal olemisest päeva jooksul natuke tuhmimaks muutunud. Ta võttis juba harja ja hakkas Valgust sellega puhastama, kuid pani harja tagasi oma kohale. Tema tähelepanu haaras Päikesepoiss, kes oli täna teistsugune kui tavapäraselt - Päikesepoiss oli suletud silmadega ja väga vaikne. Suur Päike võpatas ja tema peast käis läbi mõte, et Poisiga on midagi juhtunud, samas mõtles ta, et siin, kodus, Taevas, ei saa ju midagi juhtuda. Suur Päike tervitas vaikselt poega ja jäi rõõmsat kallistust ootama. Seda aga ei tulnud. Päikesepoiss ei kuulnud ega näinud midagi, ta oleks just kui välja lülitunud. Suur Päike läks talle lähemale ning kordas tervitust valjema häälega, ise juba mures. Kuid seegi ei andnud tulemust. Isa puudutas poega kiirtest, mille peale Päikesepoiss lõpuks võpatas, isa raputas poega mõlema käega, see tõi kaasa poja avatud silmad. Poeg vaatas isa ning ehmus omakorda, sest isa pilk oli nii võõras. Suur Päike küsis, kas pojaga on kõik korras. Poeg vastas, et temaga on alati kõik hästi. Ta ütles, et olevat proovinud olla pimeduses, ta olevat tahtnud teada, mis see on. Pimedus oli Päikeselapse jaoks uus, sest ta oli harjunud olema kõikjal Valguses. Ta ei teadnudki, mis on pimedus, kuna oli näinud seda vaid eemalt, Taevservalt alla Maa peale vaadates, kuid ise seda tunnetanud ja seda kogenud ei olnud. Ja nüüd ta siis ütles veidi kurvalt, et ta ei olnudki teada saanud, mis tunne on olla pimeduses, suletud silmadega olles oli ikkagi Valge. Päikesepoiss oli segaduses - miks oli ikka Valge, kuigi ta sulges silmad ja eemaldus sellest, ei vaadanud Valgusesse ja Valgust. Isa ohkas kergendunult, nähes, et midagi ei ole juhtudnud, ning tundis suurt-suurt armastust poja vastu. Suur Päike vastas:

"See on lihtne - kuidas sa saad end Valguse eest peita, kui sina ise oled Valgus, sinu sees on Valgus, Valgus on kõik, mis sul on ja kes sa oled. Sina oled Päike, Valguse kiirgaja, andja, kandja."

Päikesepoiss tundis, et tegelikult ta ei tahagi teada, mis see pimedus on, ta tunnetas enda sees olevat Valgust, ja see oli nii hea, kerge ning talle omane. See tegi teda rõõmsaks ja ta naeratas taas. Suur Päike nägi enda ees endiselt säravat Päikesepoissi ning ta võttis lõpuks harja ja asus Valgusekiiri kammima.

***

Enne uinumist tuli Suurele Päikesele pimeduseteema veelkord meelde ja ta küsis poja käest, millest selline huvi alguse sai. Päikesepoiss rääkis, kuidas ta Taevaserval jalgu kõlgutades ja istudes oli kuulnud inimesi Maa peal rääkimas pimedusest. Oli inimesi, kes ütlesid, et nad elavad üksildast elu ja nende päevi ei valgusta ega soojenda mitte keegi ega miski; oli inimesi, kes ütlesid, et kõik ümbritsevad on pimedad, sest nad ei näe teda ja tema üksildust; oli inimesi, kes kardsid magama jääda, sest neid ümbritses pimedus; oli inimesi, kes varjasid end mustade prillide ja riiete taha, et olla pimeduses, olla nähtamatud. Päikesepoiss kuulas inimeste sõnu ja mõtteid ning ta ei mõistnud mitte midagi. Ja nii ta otsustaski järele proovida. Isa vaatas ajatult kaugusesse ning lausus:

Kallis poeg, ka inimesed kannavad endas Valgust, nad on Valguse allikad, just nagu sina."

Päikesepoisile meenus, et ta oli nende samade pimedusest kõnelevate inimeste sees Valgust näinud, pealegi ei olnud Valgus ainult nende sees, vaid see kiirgus neist välja nagu Päikeselt kiirgub Valgust. Nüüd oli Poiss veelgi enam segaduses. Suur Päike nägi seda ja ja proovis Poisile seletada:

"Inimesed on saadetud Maale suure ülesandega tunnetada ja suurendada oma Valgust. Selleks, et nad seda täielikult ja segamatult teha saaksid, on nad end just kui unustanud, Unustanud seetõttu, et nad otsiksid endast kõike. Kui inimestel oleks kõik kogu aeg olemas ja nähtav, ei kasutaks paljud neist seda suurelt ja armastavalt. Kui inimestel oleks kõik teada, ei sooviks nad enam edasi otsida, sest nad tunneksid küllastust. Kui inimesed oleksid täiuslikud, ei tahaks nad liikuda edasi ja täiustuda veelgi. Inimestele on antud võimalus täiustada ennast, suurendada armastust lõpmatuseni ning laiendada Valgust igavesti. Pojake, ole tänulik inimestele selle eest, armasta inimesi nagu iseennast, sest me kõik oleme üks."

Päikesepoiss ei saanud küll kõigest aru, kuid ühte ta mõistis: ta oli alati inimesi armastanud ja tundnud nendega sugulust. Ja sellest talle piisas, praeguseks.

Ühel udukergel hommikul otsustas Vikerkaaretüdruk natuke Taevalaotusele uitama minna. Selleks ärkas ta isegi varem üles, peaaegu samal ajal, kui Suur Päike tööpostile suundus - aknast välja vaadates oli kõikjal roosakas õrn värelus, valguskiired mänglesid õhus ja panid Vikerkaaretüdruku naeratama. Nii ta siis uneles hommikus, olles peaaegu unustanud oma plaani, mis aga õnneks enne päikesetõusu lõppu talle hopsti! end kripeldustundega meenutas.

Joovastuses Viku (nii kutsus teda Looja Õnnistuse Kandja - Vikerkaareneiu samavärviline Ema) liugles lendlevate tantsusammudega riidekapi juurde ja hakkas nagu ikka rohkearvuliste kleitide ja pluuside vahel valima, kuid seekord oli ta juba poole tunni pärast valmis, sest ta valis iseenda kõige loomulikuma rõiva - lihtsa lõikega läbipaistva kleidi, millest kumas läbi tema siirus ja Olemus- vikerkaar. Juuksed langesid vabalt peaaegu maani, kattes poole temast siidiselt ja pehmelt. Tema palgel sätendasid õnnehelgid ja silmadest peegeldus taevas. Nõnda astus Vikerkaaretüdruk koduuksest paljajalu Taevateele, mis oli sile ja hellitav.

Suur Päike vaatas igavikulise pilguga Vikerkaaretüdruku olekut ja tema Hinge täitis Suur Teadmine - uus Õnnistus on peagi sündimas. Peagi saab Vikerkaareneiu teada oma ainulaadse eluülesande. Esimeseks märgiks on sisemise sära laiendamine välismaailma, selle varjamise lõpetamine, välise värvidega ülekülvamise järele vajaduse tundmise kadumine. Suur Päike ei saanud Tüdrukult silmi, kuna tema sisemised värvid kiirgusid tugevalt ja kaugele, selline ei olnud Tüdruk veel kunagi olnud, isegi mitte kõige säravamas ja erilisemas kleidis. Ja Suurele Päikesele meenus Vikerkaare- Ema, kui tema Olemust puudutas Õnnistus. Suur päike tundis, kuidas tema põletavas südames helises ja väreles voog - selle tulemusena kandus Rohelise Maa peale vabastav ja tervendav Valgus.

Vikerkaaretüdruk aga kõndis rahulikult mööda Taevast ja teda valdas heameel - eriliselt kerge oli olla ja kogu aeg oleks tahtnud ümiseda ja sosistada kõikjale: olen õnnelik, olen rõõmus, armastan olla mina, armastan, et kõik minu ümber on nii kaunis ja armastav. Tüdruk pani tähele, et täna lendasid linnud tema juurde ning istusid tema õlgadele ja tegid avatud peopesadele pesa. Ja ta tundis linnukeste südametuksetest seda, mida linnud soovisid talle edasi anda. Kummaline. Mitte kunagi varem ei olnud sellist asja juhtunud, Vikerkaaretüdruk ei olnud linde varem isegi tähele pannud, mõnikord oli ta nende laulu oma kihutavate mõtete vahel kuulnud, aga see oli ka kõik. Nüüd aga oli tal tunne, nagu linnud oleksid tema õed ja tema ise oleks kunagi samuti lind olnud. Kas see oli uni?

Ja ta kulges muudkui taevalaotuses, olles justkui uimas. Samas tundus kõik olevat lähedasem kui varem. Päikesepoiss tuli Tüdrukule vastu ja oleks imestusest peaaegu Taevast Rohelisse Maailma, Maa peale kukkunud - Viku oli nii... teistsugune ja nii... vähe kulinaid ja värve ümber, ometi värviline ja sügav. Päikesepoiss tardus ja temasse tekkis põletav kuumus, tema kiired laienesid ning puudutasid Vikerkaaretüdruku kaardus pehmeid juukseid. Poiss ja Tüdruk tundsid, kuidas nende pead käisid ringi ja Taevas keerles. Järgmisel hetkel olid nad mõlemad oma kodus, mõistmata, kas olnu oli Olemas või Tulemas. Suur Päike vaatas poega ja puudutas armastavalt tema pead, mõeldes endamisi: varsti on Aeg. Ja Suur Päike ohkas õndsalt.

***

Samal ajal, kui Päikesepoisi kiired Vikerkaaretüdruku värve puudutasid, nägi Maa peal üks väike poiss taevas imelist Valguse ja Värvide mängu. Vikerkaar oli end Päikese ümber kaarena sättinud ja sellest oli tekkinud uus taevaime. Poiss vaatas taevast lummatult ning raputas siis ema käest ja hüüdis: "Vaata, emme, taevas on muinasjutt!". Ema heitis pilgu üles ja nägi vaid tavalist sinist pilvedega segunevat taevast. Ta mõtles, et laps olla on ikka hea, kõik on siis veel eriline ja alati paistab päike. Ema kallistas poega ja armastus, mida ta poja vastu tundis, peegeldus Taevasse.

Ta kõnnib mööda pimedat kitsast tänavat. Kes on see inimene, kes pole südaöösel oma kodus, sooja teki all? Miks on ta sellisel kellaajal väljas? Ei tea...

Lund hakkas sadama. Ta astub ja astub, siis aga vaatab korraks üles- vaskses taevas pole näha ainust valgust. Isegi tuhmi, üksikut tähte ta ei märganud. Ainult tihedad pilved, nii palju, kui öösel on võimalik näha. Lund aga sajab ja sajab. Ta on seisnud juba liikumatult kümmekond minutit. Hetkeks tundub talle, et ta peab minema tagasi! Tagasi sinna, kust ta põgenes. Kuid siiski astub ta ebakindla sammga edasi.

Nüüd on ta jõudnud kitsa ja pimeda tänava lõppu. Kuhu küll minna? Kas paremale? Miks mitte. Aga äkki vasakule? Pole ka paha mõte. Kuid võiks minna ju tagasi. Ei, selles on ta täiesti kindel. Kui ta tagasi läheb, purevad teda jälle meeleheite koerad. Sellest hetkest, kui ta astus välja SEALT, tundis ta, et koerad lõpetasid tema kontide puremise. Küll on hea olla. Ai! Mis siis nüüd?! Hakkab jälle pihta. Jälle nad purevad, need meeleheite koerad.

Ta jookseb, sulgedes silmad. Ei mõtle ta enam, kuhu ta peab minema. Aina edasi, kaugele kõigest ja kõigist. Valus, kui valus! Nüüd on ta kukkunud otse suurde lumehange, nina lumes, suu on seda külma surma täis. Kuid ta tõuseb püsti ja edasi, ainult edasi, kaugemale SELLEST. Kaugemale iseendast, kaugemale maailmast. Kaugemale...

Ta oli jooksnud umbes viisteist minutit, rohkem enam jõudu ei jätku. Kõik kondid on valusad, mitte küll enam puremisest, lihtsalt keha on väsinud ja valus. Oh, kui hea on heita pikali, kui soe ja pehme on see valge lumi, mis alles äsja oli tundunud nii külm ja jälk. Kuidas küll kõik võib mõne aja pärast muutuda.

Rohkem ei jõudnud ta enam midagi mõelda. Nüüd maa pinnal magab päikses ta, käsi vaikival rinnal. Kuidas on võimalik, et keegi saab öösel päikses magada? See juhtub ainult sel juhul, kui saabub rahu ja asjad lahenevad ning saavad selgeks. On kõik nagu ilmatu imemärk, miks ei või siis nii juhtuda. Kõige tähtsam on leida meelerahu ja hingekergendust. Tema leidis SELLE. Viimasel minultil sai ta aru, mida ta oli valesti teinud. Jah, viimasel minutil, kuid siiski. Kas see pole siis imemärk?!

***Gümnaasiumi viimastel aastatel loodud, kasutades kujundeid neljast teosest:

Rainer Maria Rilke "Idioodi laul" lk 586

Arthur Rimblaud "Magaja orus" lk. 527

Paul Verlaine "Romanss sõnadeta" lk. 517

Emile Verhaeren "Lõpmatult" lk. 534

Esimene jutuke.

Elasid kord kaks eredat ja kirevat taevalast- Päikesepoiss ja Vikerkaaretüdruk. Nad olid sõna otseses mõttes taevalapsed, kuna nende kodu asus kõrgel taevas. Nad olid sinise värvi ja uduste pilvetupsudega koos elanud oma esimesest hetkest alates ja nii nad ei teadnudki, et on olemas võimalus astuda kindlal pinnal, mis ei hõlju ega vetru ega helenda. Nad olid Maad näinud vaid siis, kui käisid salaja taevapiirilt pilvede vahelt Maad piilumas. Maa tegi neid alati rõõmsaks oma rohetavate metsadega ja sinised veed sillerdasid Päikesepoisi säras neile kutsuvalt vastu. Päikesepoisi isa Suur Päike käis iga päev end inimestele näitamas, et inimestel soe ja valge oleks. Väike Päike aga säras oma kodus ja kasvas järjest suuremaks ja eredamaks.

Vikerkaaretüdruk oli enamus ajast omaette, passitas värvilisi seelikuid selga ja uneles ning laulis värvilisel häälel. Tal oli alati enda sättimise ja mukkimisega palju tegemist, seega läks tal kodust väljumiseks palju aega. Kui Päikesepoiss Vikerkaaretüdrukut välja mängima kutsus, pidi ta alati arvestama, et Tüdrukul kulub enda valmis sättimiseks vähemalt kolm tundi (ega kümnetest värvilistest seelikutest polegi nii lihtne vaid ühte valida, selle juurde veel kingad, keed...). Alguses istus Päikesepoiss alati rahulikult Tüdruku ukse taga trepil ja proovis seni laulda ja numbreid loendada, kuni Vikerkaaretüdruk valmis saab. Esialgu oli see lihtne ja isegi lõbus. Aga Päikesepoiss oli kärsitu ja kannatamatu loomuga ning tal oli paigalpüsimisega raskusi. Pealegi ootasid Pilvemeres vahvad Taevalinnud ja Taevakalad, keda püüda ja paitada. Nii oligi Päikesepoiss peagi läinud. Vikerkaaretüdruku trepp säras, kui Vikerakaaretüdruk lõpuks ukse lahti tegi ja väljuda soovis. Tüdruk oli jutukas ja tema helisev hääl kõlas lauldes tükk aega sinisele taevale, enne kui ta taipas, et räägib vaid taevale. Siis ta ohkas heleda häälega, oli veidi solvunud, et Päikesepoiss ei suutnud teda JÄLLE ära oodata, ning hakkas kiirete sammudega Pilvemere poole kõndima. Kuna Vikerkaaretüdruk käis harva väljas, paitas Suure Päikese valgus tema põski õrnalt ning pani need õhetama. Ja varsti lauliski ta juba rõõmsalt laulu ja oli unustanud eelneva.

Jõudnud Pilvemereni, hõikas ta, nagu ikka, lõbusalt Päikesepoissi, sättis oma värvid pilvedele ja jäi ootama. Kuid seekord oli tema see, kes pidi pikalt ootama, sest vastust ei tulnud. Tavaliselt oli Päikesepoisi sära juba peale esimest hõiget kohal, kuid täna oli Vikerkaaretüdruk kümme korda juba hõiganud, aga taevakuma ei muutunud. Tüdruk mõtles, et küllap Päikesepoiss lihtsalt naljatleb, ja ootas veel veidi. Ootas tunni, kaks... Siis sai kannatlikul Vikerkaareneiul ootamisest kannatus otsa ning ta mõtles, et läheb ära koju, sest üksi ei olnud pooltki nii särav ja lõbus. Ta tõusis juba pilvelt püsti ja hakkas minema, kui lõpuks jõudis Päikesepoiss kohale. Tüdruk tahtis teda just tögada, et õige Päike ei jäta kunagi Vikerkaart ootama, aga miski takistas teda. Ta vaatas Päikesepoisi silmi, mis olid tavaliselt rõõmsad, helged ja naeratavad- ja ei tundnud neid ära. Poisi silmad olid kurvad ja nagu vanad ja väsinud. Tüdruk ehmus, ta ei olnud kunagi kurbust näinud, sest tema kodu oli helge ja värviline ja taevane. Tüdruk küsis, mis on juhtunud ja peaaegu oleks esimest korda elus nutma puhkenud. Päikesepoiss vastas väga vaikse häälega:

"Käisin kaunist rohelist Maad taevapiirilt vaatamas. Ma nägin ühte inimest, kes palus põlvili olles Taevast Isa, sest ta oli nii üksi ja tal oli valus, ta nuttis. See oli nii kurb... Meie elame siin kõrgel nii õnnelikult ja ei teagi, et kellelgi võib olla valus. Palusin Isal, Suurel Päikesel, luba minna Maale, et seda inimest säraga lõbustada, kuid Isa ütles, et see ei ole võimalik, sest Päike ei saa olla Maa peal, inimene peab leidma Päikese oma südamest."

Päikesepoiss puhkes nutma ja tema silmist voolasid kuumad, peaaegu silmapilkselt aurustuvad pisarad. Vikerkaaretüdruk ei teadnud, mida teha, ta lihtsalt kallistas Poissi ja oli vaikselt tema kõrval. Nii nad siis seisid, suurte ja nukrate taevalaste silmadega Maa poole vaadates. Korraga hüüatas Päikesepoiss:

"Ma tean, ma tean, mida ma saan teha! Ma võtan inimese enda südamesse, siis ta on minuga siin taevas! Ma täidan ta õnne ning armastusega ja inimene ei tunne end enam kurvana".

Päikesepoisi silmadesse tulid helgid tagasi ja ta muutus väga rõõmsaks. Vikerkaareneiu pakkus end appi, oli nõus avama enda südame, lausa ootas, millal ta saab inimest oma südames armastada ja värvidega üle valada. Kaks taevalast jooksid õnnelikult ja rahulolevalt kumbki oma koju magama, kuna oli juba üsna hilja. Nad mõlemad soovisid ruttu unne jääda, et öö mööduks kiiresti, sest nad tahtsid järgmisel hommikul vara vanematele oma plaanidest rääkida. Nad jäid magama, mõlemal käed südamel.

Sa vaata oma südame peale ja sisse- millisena Sa seda näed? Tunned? Süda annab igal hetkel tuksetega Sulle märku oma olemasolust (Sinu olemasolust). Kuulatle tasa...Kas sa tead, millest süda tuksub, kellele ta tuksub?

Mine oma südame lähedale ja anna endast märku. Süda on tänulik ja selle märgiks tuksub paar kiiremat ja tugevamat tukset. Kui Sa oled tähelepanelik, märkad, et südamel on palju uksi, Sinu valida on, millist ust Sa paotad. Sinu südamel on suletut ja avali uksed, on uksi, millest on Sinu südamesse sisenetud ja sama kiirelt ka väljutud; on uksi, millest Sa pole lubanud sisse minna, oled riivi ette tõmmanud. Kes teab, ehk oled isegi unustanud uksed, mis oled kinni löönud, mis nüüd vajavad vabastamist. Mõned uksed oled Sa meelega nähtamatuks mõelnud, enese eestki peitnud, soovinud unustada, aga süda tunnetab kõike, mis on tema peal, küljes ja sees...süda tuksleb Sulle sageli vihjeid, mõtteid, valikuid. Niisama sageli jätame oma uksed kinnisteks- iseenda ees.

***Tüdruk otsustas olla vapper ja kanda kaasas tahet vabastada süda riividest, tabalukkudest ja nähtamatusest. Ta astus sammu oma tuksu esimese ukse poole ja tundis soovi seda avada. Uks krigises, ta imestas, et avanemine ei olnudki nii raske, ukse lingid vajasid vaid õlitamist. Tüdruk nägi, kui kaunis on südame sees! Seal on Kaastunne, Armastust, Elurõõm, Kirg ja Usaldus, südame sein on pehme ja roosa ja kõikjalt õhkub soojust...Neiu kibeles juba uut imet avastama... Ta väljus sellest südamekambrist, sulgedes õnnetundega ukse.

Tüdruk märkas mõne aja pärast tugevalt ja kindlalt sissemüüritud ukseava, äkitselt meenu, millal ja miks ta selle kinni müüris. Ta nuttis, värises ja kartis- teadmatus tegi haiget. Ta kartis, et see, mis on selle ukse taga, on muutunud, ja kui ta selle avaks, ei saaks ta hingerahu enam tagasi, on jäädavalt ise muutunud. Tüdruk seisatas ja otsustas tagasi minna. Siis kuulis ta Hinge sosinat: "Palun ära lase võimalust käest, Sa oled nii lähedal!" Tüdruk nuttis taas, sest ta teadis, et Hing on teda alati juhatanud ja julgustanud. Aeg peatus, kõik keerles ja ta tundis, kuidas jalad teda Selle Ukseni viisid. Hing sosistas veelkord: "Kullake, siin on võti, Sa tead, kuidas seda kasutada ja milleks see on vajalik". Ta võttis ühe paljudest südamevõtmetest ja keeras värisevate kätega võtit lukuaugus, käis klõps ja uks vajus vaikselt lahti- tüdrukuni voolas Andestus, Lunastus, ja Pimestav Valgus. Ta tundis Õnnistust ja Vabadust, põskedelt voolasid pisarad, mis puhastasid ja tõid kaasa Tänutunde. Ta oli vaba ja hirm oli lahustunud.

Üks uks oli avastatud ja avatud, Tee südamesse koos Hingega oli õrn ja Valge. Palju uksi ootasid veel oma aega, see aeg tuleb. Tüdruku süda tuksles mänglevalt ja julgustavalt, süda teadis, milline tüdruk on ja mida ta soovis, niisamuti ka Hing.

* * * * *

Lasen Valgusel südamesse ja Hinge voolata ning olen tänulik. Valgus seguneb Armastusega, kiirates Headust kõikjale. Olen Olemas, olen siin ja praegu. Igavesti.

Armastan.

Pistan kümme Emakese Maa järele janunevat sõrme mulda, sulen silmad ja olen Maaga üks. Kui suur on see tunne! Ma olen viivuks sama suur ja tugev ning viljakas. Minu sees on kive, luid ja aardeid- väärtuslikke ja ihaldatavaid, unustatud ja leidmist ootavaid. Minu peal lamavad lehed, oksad, lombid, loomad ja putukad sibavad ringi, tehes natuke kõdi. Minust kasvavad madalamad ja kõrgemad taimed, puud ja põõsad, lilleaasad ja porgandipeenrad, võsad ja metsad. Minu peale rajatakse teid, millel vuravad masinad nagu sipelgad. See lõbustab mind. Näen minu peal lamavaid päevitajaid, kes jahutavad mind, olles mulle varjuks. Lapseke kukub minu peale kogu pikkuses, kuulen nii lähedalt tema nuttu ja ema lohutavaid sõnu. Naeratan. Kogu maailmatunnetus on ühes viivus korraga, samas eristatav ja eraldi nauditav.

Tunnen, et minu inimesekeha muutub millekski muuks- mullaks, liivaks, ojaks, järveks, ussikeseks, kes uuristab auke. Mul ei ole enam eralduvaid osi- olen Mina. Näen enda sisse, peale, taha ja ümber; näen kaugele ja lähedale; mäletan olnut ja olevat, aiman tulevat. Minus on jõud, vägi, loovus, armastus ja hellusevajadus...

Kuulen kusagilt ääretult kaugelt hüüet, mida ma esialgu ei erista, see muutub järjest nõdulikkumaks ja domineerivamaks. Järsult hooman enda väikest keha, kuid mõttes ja olemises olen endiselt mitmetahuline ja -tasandiline. Märkan kaaslast mind raputamas ja avali silmadega mind vaatamas. Vaatan teda sooja pilguga ja ütlen, et kõik on korras, külvan vaid seemneid mulda, näitan mullaseid käsi ja seemnepakikest, mis on juba tühi. Ei mäleta, kuhu seemned said, aga need on hästi külvatud, saak tuleb rikas. Ma tean, sest Mina olen Maa.

Sooviksin külvata seemneid ka Taevasse, sirutuda kõrgele ja paitada seemneid täis pihkudega pilvi, pilved on heaks pinnaseks Headusele ja Hoolivusele, moodustades Armastuse ja Valguse. Kui olen Maa peal küllalt külvanud, liigun kõrgemale. Kui kõrgele? Eks minu viljad, mis vihmaga Maale sajavad, näitavad.

***

Käin igal vabal hetkel oma porganditega rääkimas, need on moodustanud peenrale enneolematu mustri. Olen Õnnelik!

Täna oli tuuline ja jahedus kimbutas sisemust, ise lasin tuulel tulla ja puhuda. Ega tuul niisama ära ei läinud, tema tahtis ikka puhuda ja möllata. Mis seal ikka, las ta tarllitab (mõtlesin), jälgisin natuke tuulepoisi tegevust. Tuuleke sosistas:" Ega ma niisama siia ei tulnud, kas sa tead, miks ma siin olen?" Jäin mõttesse, ausalt öeldes ajas see loodusnähtus mind segadusse, polnud teda ammu kohanud, ei osanud temaga arvestadagi enam. Kui oleks teadnud, et ta tuleb, oleksin end kaitsnud vastavate rõivastega ja süüdanud jaheduse eemalepeletamiseks tõrviku. Hmmmm, aga ta oli kohal, mis seal ikka. Kiirelt vastasin, et pole õrna aimugi, miks tuul mind oma kohalolekuga austab. Ta oleks nagu oodanud seda vastust, selle asemel, et seletada, soovitas ta mul tunnetada tema hoovusi ja iile ning otsida päritolu. Leidsin end olevat veidi tõrges, sest mul ei olnud üldse tahtmist temaga tegeleda, hea meelega oleks kapuutsi pähe torganud ja üritanud temast mitte välja teha. Aga tuuleke ajas mu pea paljaks ja mul hakkas jälle jahe... Ja siis tuli ta veel sellise avaldusega välja, et enne ta ära ei lähe, kui olen tema küsimusele vastuse leidnud. Kohkusin, mõeldes, et jäängi siia lükata-tõmmata, eemal soojendavat päikesest ja puhtast sinisest taevast; ja ma aimasin, et väikesest iilist võib kasvada suur ja tugev torm, kui ma talle toitu ja jõudu annaksin. Siis ma lihtsalt lasin tuulel enese ees lahti rulluda, tunnetasin tema erinevaid tahke ja tundsin, et ta tuli mind aitama, puhuma ära midagi, mida ei ole vaja, andma märku, et on midagi, mida on vaja edasi kanda, kaugemale minust. Tuuleke oli tark ja luges mu mõtteid ning noogutas nõustuvalt. Ma tundsin tänulikkust ja andsin talle selle, mida ta ootas, et ta saaks selle õhu ja Valguse koostoimel ära puhastada ning saata edasi juba teisena. Korra tundsin veidi külmemat õhku ja mind valdas vaikus ja üksolemine, hoomasin õrna õhuvoolu veel viivuks mu põskedel- ja läinud ta oligi. Ma armastasin teda sel hetkel sügavalt nagu vana sõpra ja olin kindel, et me kohtume taas, kui selleks on aeg. Nüüd ulatasin taaskord käe päikesele ja ma tundsin, kuidas südames olev Valgus sai jõudu ja Hinges olev armastus tugevnes sajakordselt. Minaolemine vaba ja Valgena, puhta ja siirana on üks olemise olemine- see on kõik. Valgus on sees ja väljas, see soojendab ja näitab teed, kas siis, kui arvad, et tee on nii kurviline ja ettearvamatu. Aga pole vaja karta- leegike Sinu sees on kui latern, mis on süüdatud Sinu Esimesel Hetkel ja see ei kustu iial, juhtugu mis tahes-Sina, kes as oled Valgus, suurened ja särad aina rohkem, täites kogu Universumi- Oma Maailma- lootuse, unistuste, usu, armastuse ja kaastundega.

Kevadehääled äratavad mind üles, raputades õrnalt mind õlast- tõuse ometi ja vaata, kui palju on ootamas, kui palju on ees, tõuse ja siruta end kõrgele, hõlju ja lendle koos lindudega pilvede kohal, tunneta vabadust ja kergust. Märkan kevade lõbusat olekut, kevade lapselik naeratus paneb mind hellalt naeratama- armastus elu ja loodu vastu tekitab südames õrna tuike, suur-suur tunne on hinges. Ma elan...ma ELAN. MINA ELAN. Ma ei lakka mitte kunagi, ka pimedas on naeratus, vaikuses on hääled, külmas on soe, kuumas on jahutav tuuleiil. Keskendun samal ajal kõigele, ei vaju ühte poolusesse...

Vaatan peeglisse ja näen, kuidas Looja on mind loonud, andnud Alguse. Naeratan taas ja igivana meenudes langevad pisarad- ma näen, mis on algus ja ma näen, kuhu olen jõudnud. Siis tunnetan vaevuaimatavat puudutust, müksamist oma õlal, hetkeks arvan, et kujutlen seda ette, kuid siis kuulen sosinat: "Lapseke, kuidas ma Sind armastan, oled mulle kallis, oles just selline nagu OLED." Hääle kõla on taevane, tasane ja kindel, ma olen seda kuulnud ka varem. Isa! Ma seisan lummatuna peegli ees ja sirutan käe taeva poole, laskun põlvedele ja lasen Valgusel ja armastusel enesesse voolata, täita end Isa Õnnistuse ja armastusega. Silmapilgul armastan ma ennast ja maailma korraga, armastan valu ja õnnetunnet, igatsust ja ootamist, kojujõudmist ja lahkumist, liikumist ja kulgemist, hääli ja vaikust, nägemist ja suletud silmil olemist...

Hiljem helisevad minu sees klaverihelid, kuulan imelist Hinge jagamas osakest endast läbi muusika ja hooman, kuidas tema lähedal on samuti Isa süda ja Kõiksus. Isa räägib Sinuga iga päev, kuulatle ja sosista vastu. Märka Tema olemasolu kõikjal- eelkõige iseeneses. Isa soovib öelda Teile kõigile: "Olen olemas alati Teie kõigi jaoks, sest Teie olete minu südames ja minu armastus on katkematu ja ei lõppe iial. Olen Teie Isa."

Süütamata küünal on laual, ootab aega, mil ta võib jagada sära ja soojust. Küünal muudkui ootab ja ootab, mitte keegi ei tule tikuga, aga tema ise leegini ei küündi. Tikk on toosis ja igatseb leegitseda, mõtleb, kui palju suudaks ta teha, kui keegi teda vaid kasutaks- teeks süüa, põletaks kasutut vanapaberit, valgustaks pimedas teed, annaks elu lõkkele, alustaks hubast kaminaga õhtutundi...Kui vaid keegi liigutaks ruumi või aega. Vaikus, kõik seisab, kella ei ole, määrata liikumise või liikumatuse pikkust ei saa. Küünal mõtleb, et miks ta üldse loodud on, kui ei saa teha seda, mida ta oskab ja milleks ta on siia sündinud. Tikk mõtleb sama, et milleks ta üldse toosis teiste elutute ja külmade pulkade kõrval vedeleb, see on ju mõttetu, jabur ja ajaraiskamine. Tikk unistab, et kui ta põleks, oleks paradiis, siis oleks soe ja valge. Küünal unistab näha enda valgust, mis tekitaks temas tunde, nagu tema süda oleks tulest. Tühjas ruumis ei olegi peale küünla ja tikutoosi midagi. On pimedus ja on paigalolemine.

Ruumi astub mees, kes on olnud pikka aega teel, väga pikka aega, teel, millel on olnud palju kurve, järsemaid ja leebemaid, on olnud käänakuid ja ristumisi, on olnud kõike. Hetkel on mees väsinud, tal on külm ja ta tunneb, et aitab küll, ei taha enam olla pidevalt teel, minna kuhugi. Mees tahaks peatada liikumise, sooviks kas sirgjoonelisust, kindlat lõppjaama või siis mitte midagi. Mees tunneb end väsinuna, see tuluke, mis teele asudes tugevalt põues tuksus, uue ja suure ootuses, oli muutunud ähmaseks, lausa nii väikeseks, et oleks piisanud kõige pisemast hingeõhust, mis oleks tekitanud mehe sisemusse nõrga hallika suitsu. Järsku hakkas vaikselt midagi põrandale tilkuma: tilk, tilk, tilk...mees ei pannud seda tähelegi, et tema Hing nuttis, sest mees oli olnud teel nii kaua, teel väljaspool iseennast. Hing aga enam ei jaksanud, tema hääl oli hüüdmisest väsinud, tema kõrvad olid elumere lainete kuulmisest valusad ja tema jalad olid kiirteel jooksvale mehele järelejooksmisest rakkus. Hing karjatas kogu jõudu kokku võttes: "Kallis, ma armastan Sind, miks Sa oled nii kaugel, miks Sa küll ei märka mind, ma olen kõike teinud..." Ja siis saabus vaikus. Samal hetkel, kui esimest korda jäi Hing tasa, tundis mees ääretut tühjust, nagu ei oleks ta üldse olemaski. See oli nii piinav, seda ei olnud mees mitte kunagi varem kogenud. Mees tundis end tõeliselt üksi...

Mees toetas end seest tühjana, herneterasuuruse seesmise tulukesega laua najale ja jäi magama. Üles ärgates leidis ta käe läheduses tikutoosi, võttis toosist tiku ja tõmbas. Tikk põles heleda leegiga ja kustus ruttu, mees oli elukoolis näinud kõike ja tänu sellele märkas ta lühikese aja jooksul laual küünalt. Järgmise tikuga süütas ta juba selle- ruum muutus heledamaks ja soojus hakkas vaikselt meheni jõudma. Küünlaleek võbeles ja ruumis oli vahalõhna. Mees tundis end palju suuremana ja tugevamana, sest valgus ja soojus tuletasid talle meelde, mis oli Alguses, milline oli Algus ja miks oli see, mis oli. Mees hakkas otsima iseennast, vaikivat Hinge, sest tema Hing oli tegelikult see, mis oli Alguses ja see, milline oli Algus ja see, mis oli ja ON. Mees jõudis õrna valguskiireni enese sees ja ta tundis suur armastust, ta nägi, kui Suur ja hooliv oli Hing ja ta tundis valu, kuna tema oli unustanud vastu armastada ja tänada. Mees otsustas, et nüüd aitab, hakkan elama, kõnnin edasi teel, aga mitte üksi, vaid koos endaga- Keha, Hinge ja Vaimuga. Hing toibus ja hakkas jälle nutma, sest seda hetke oli ta kaua oodanud, oli unistanud ja unes näinud. Hing oli õnnelik ja lausa laulis, koos Hingega muutus mehe sisemus Valgeks, tuluke oli saanud leegiks, mis põles sama kõrgelt ja võimsalt nagu Alguses, ei, tegelikult võimsamalt, sest Sära oli kasvanud ja arenenud aja möödudes, olles oma olemuselt ikka sama.

***

Küünal oli peaaegu olematuks muutumas, killuke vaha oli veel sulamata ja tilluke tahijupp soovis veel põleda. Küünal mõistis, et pikk, lausa igavikuline ootamine tasus end ära. Üksi ja märkamatult põlemine oleks olnud hoopis muud, küünlal endal oleks olnud soe ja valge, see olekski olnud kõik, mitte keegi ei oleks teda mäletanud, mitte keegi ei oleks teda teadnudki. Teda ei oleks nagu olnudki. Tuli aeg ja tuli mees, kellel oli abi vaja, kellel oli Valgust väga vaja. Ja Valgus sai ning taassündis jõud ja missioon Elu jätkus, nüüd teades ja kandes Sisemist Kollet: Valgust ja Armastust. Sest see oligi see, mis oli Alguses. Ka küünal oli Alguses ja kustudes ei olnud tal lõppu, sest vaha jäi seemneks alles, millest voolida uut ja veel säravamat. Algust.

Ärkan üles ja olen õnnelik, et on algamas uus päev. Kui imeline on elada, kui tean, et kõik on alati ees, ükskõik, kus ma ka ei viibiks. Ja see, mis oli, las see olla, sest see on olnud, osake minust, kui soovi on, jagades teiega, ka meist. Mõnus- see mis on olnud, see pole taga, see on sees, alati olemas, kui tekib soov olla seal, kus juba oldud, teha seda, mis juba tehtud. Piisab vaid sukeldumisest enda mälestustesse, olnusse, sellesse, mis moodustab Mineviku, ja ongi aeg liigutatud. Inimene on ikka võimas, rändab tagasi sinna, kus ta on käinud, ilma ühegi keerulise masinata. Ja kui juba tagasitee on ette võetud, tekib sageli soov ka edasi liikuda, jätta hetkeks paigale Olemasolev ja jalutada Unistustemaal: see ongi see, mis teeb Olemise võrratuks- istuda Unistustemaa piletita rongile ja teha üks lühike või veidi pikem ekskursioon Unistustemaa Pealinnas. Oi, missugused vaatamisväärsused seal on, isegi Unelmate Ostukeskused asuvad eemal. Ehhh, kas ekskursiooni eesmärk on šoppamine? Aga miks ka mitte, Unistustemaa poodides on alati allahindlus kuni 90%. Rongiga vuramine tekitab pisikese pearingluse, vist võiks tagasi minna. Sekundi murdosa möödudes olen tagasi Siin. Kui hea on olla enda hommikus, meenutades olnud ja käinud ära Pilvedemaal. Ja näha siis, et nüüd, siin ja praegu peegeldavad asjad kõike seda, mis möödunud ja kõike seda, mis ees. Ja tundes kruusist tuleva tee jasmiiniaroomi ja nähes läheduses olevat Päikest, on hetkel kõik olemas. Rohkem ei olegi vaja, sest juba on kõik, mis on.

***

Tantsin sinuga taevas, jooksen mööda pilvepatju, naeran nii, et minu naerust tekivad Õnnehelbed, mis liuglevad inimeste peale ja sulandvad nende olemusega. See teeb sisemuse veel õnnelikumaks, juba ma lendan- silun vikerkaarevärvilise seeliku sirgeks ja lehvitan tiibu, tõmban sinugi endaga kaasa, mässin su sinise valguse enda valgusesse. Oleme kõrgel, alla vaadates näeme, kui kõrgel täpsemalt. Varsti laskume maa peale tagasi, millalgi...ehk...kindlasti. Koos taevaga.

Väike tirts pikutas kesksuvisel hommikutunnil muruvaibal ja nautis päikesekiirekeste puudutust õrnal roosaka varjundiga näonahal. Tüdruk tundis, et kiired annavad jõudu ja ta proovis püüda pisikeste ümarate sõrmeotstega päikest enda südamesse. Muudkui sirutas käe välja ja supsti! surus sõrmed kramplikult kiirte ümber, libistas kinnise

peopesa ettevaatlikult südameni ja lasi kiired enda elumootorisse ringlema. Eemalt saabus tirtsu vanem vend ja ütles:

"Mis sa jändad, päikest ei saa kunagi püüda, näed ju, et ta on endiselt taevas".

Tüdruk lasi käel sülle langeda ja jäi liikumatuks, tõusis siis püsti ja otsustas, et läheb ära koju. Ta seadis sammud kodu poole, tee peal tuli vastu asja töö kaotanud keskealine naine, silmad nutused. Tüdruk vaatas teda suurte ja sügavate silmadega ning ütles naisele:

"Tädike, Sa oled rikas, sa oled olemas ja Sul on olemas kõik, mida ihkad. Tädike, miks Sa hoiad enda näol võõrast olekut, katad seda kümnete maskidega? Kas see raske ei ole? Kas see valus ei ole? Sinu silmad soovivad vabadust ja suu ihaleb naeratuse järele ning põsed ootavad puna. Sinu Hing ootab Sinu hellust ja armastust, Sinu aega olla ainult temaga. Töö ei ole ainus, mida hoida, hoides ennast, südant ja Olemust, tuleb kõik muu."

Naine muigas irooniliselt ja mõtles, et selles maailmas ei ole võimalik olla alasti, selles elus mitte, siin on positsioon, rollid ja võim ning olelusvõitlus. Naisel oli veidi valus mõelda, et suure tõenäosusega on ka see tüdruk varsti kaetud, peidetud Hingega. Järsku märkas naine, et pisike valgusvihk on tema kleidi peal, südame kohal. Naine tundis imelist kergust ja üllatav kindlustunne tekkis südamesse. Üleval päikese juures naeratas Helluse Ingel ning oli siiralt õnnelik, sest tüdruk oskas tõeliselt päikest südamesse lubada, läbi selle ärkas Hinges mälestus eluülesandest ja tüdruk sai Tiivad, sündinud oli uus Ingel. Tüdruk oli Valge ja läbi tema Valguse sai heledamaks ka naine.

Ja päikesekiired tantsisid ikka edasi, mööda teed, mis oli kaetud Eluga. Elu on täis Valgust, sest päike ei kustu iial, ta leegitseb Taevas ja Maa peal, Sinus, Minus, meis kõigis.

On olnud tavaline päev, lihtsalt olemine, tavalised asjad, lihtsalt asjad. Igapäevaelu. Järsku märkan enda kõrval võõrast, ometi tundub ta ääretult tuttav. Pole teda varem näinud, aga võibolla olen ka. Nii ma siis olen, julgemata väljagi teha, ainult näen, et minu lähedal ollakse. Õigemini mitte nii lähedal, mõned meetrid ikka kaugemal. Siis märkan, et Olija tuleb järjest rohkem minu poole, tuleb ja tuleb, vaadates minu silmadesse. Mul hakkab imelik, tahan pilku lahti kiskuda, aga oma üllatuseks ei saa, ma olen justkui naelutatud, lummatud, nõiutud, äratehtud. Ligi tikub pisike hirm, mis kohe hajub, sest taipan, et see pilk on nii oma ja tuttav, igivana.

Siis kuulen kedagi vaikselt kõrva sosistamas: “Tere!”

Võpatan seesmiselt, nii et varbad teevad pisikese tantsu ning suured silmad lähevad veel suuremaks ja neisse tekib sillerdav helk. See hääl, see tämber on nii tuttav, nii Oma. Kes ta küll on?...

Küsin vaikselt, vaevu suudan häält tekitada, pigem mõtteliselt:” Kes sa oled, mida sa soovid, ma kardan?”

Kostub sosin: “Sa tead, kes ma olen, meenuta, kullake.”

Pingutan ja meenutan, on hetk, kus olen peaaegu juba kohal, siis jälle kõik kaugeneb...Kuid tunnen, et ma pean teada saama, sest kui mulle ei meenu, ei ole miski enam see. Palun temal end veidi aidata.

Tema on lahke: “Vaata mind, kas sa siis ei näe. Mine peegli ette ja tule siis tagasi ja vaata uuesti.”

Lähen peegli juurde, pilt mida silman, ei ole midagi erilist: tuttav nägu, veidi väsinud olek, sorgus juuksed ja hallid riided. Ei tahagi enam edasi vaadata, longin tagasi tema juurde. Ja vaatan...tuttav nägu, sära ja värve täis, elujõus ja kohevad pilvedeni hõljuvad juuksed ning valged, värvilisi sädemeid täis riided! Ja need silmad, need on ju NEED SILMAD! Kukun põlvili ja puhken nutma, sest mu Maailm sai värvi ja valguse, sest ma tean, kes ta on. Ma tean, kes MA OLEN.

Kuulan õrna sosinat, mis kostub läbi nuuksete: “Ma nii ootasin, et sa näeksin, igal hommikul vaatasin sind ja tulin lähemale ja igal õhtul olin ja jäin, aga sa ei näinud, vaatasid, kuid tühjus paistis sinu sisse. Ma olen nii õnnelik, et sa näed ja tunned ja oled. Nüüd oleme koos: meie oleme. Sina (loe:Mina) ja Mina (loe:Hing). Ma armastan sind, olen seda alati teinud, ka siis, kui sina seda ei teadnud. Ma tunnen, et ka sina armastad mind.”

Ei ole tavalist päeva, lihtsalt olemist, tavalisi asju, lihtsalt inimesi. Kõik ON kordumatu ja oma, kõik on Armastus ja Kõiksus. Hing ja Mina, Mina ja Hing, Looja ja Loodu ja ÜHTSUS.

Armastan.