Süütamata küünal on laual, ootab aega, mil ta võib jagada sära ja soojust. Küünal muudkui ootab ja ootab, mitte keegi ei tule tikuga, aga tema ise leegini ei küündi. Tikk on toosis ja igatseb leegitseda, mõtleb, kui palju suudaks ta teha, kui keegi teda vaid kasutaks- teeks süüa, põletaks kasutut vanapaberit, valgustaks pimedas teed, annaks elu lõkkele, alustaks hubast kaminaga õhtutundi...Kui vaid keegi liigutaks ruumi või aega. Vaikus, kõik seisab, kella ei ole, määrata liikumise või liikumatuse pikkust ei saa. Küünal mõtleb, et miks ta üldse loodud on, kui ei saa teha seda, mida ta oskab ja milleks ta on siia sündinud. Tikk mõtleb sama, et milleks ta üldse toosis teiste elutute ja külmade pulkade kõrval vedeleb, see on ju mõttetu, jabur ja ajaraiskamine. Tikk unistab, et kui ta põleks, oleks paradiis, siis oleks soe ja valge. Küünal unistab näha enda valgust, mis tekitaks temas tunde, nagu tema süda oleks tulest. Tühjas ruumis ei olegi peale küünla ja tikutoosi midagi. On pimedus ja on paigalolemine.

Ruumi astub mees, kes on olnud pikka aega teel, väga pikka aega, teel, millel on olnud palju kurve, järsemaid ja leebemaid, on olnud käänakuid ja ristumisi, on olnud kõike. Hetkel on mees väsinud, tal on külm ja ta tunneb, et aitab küll, ei taha enam olla pidevalt teel, minna kuhugi. Mees tahaks peatada liikumise, sooviks kas sirgjoonelisust, kindlat lõppjaama või siis mitte midagi. Mees tunneb end väsinuna, see tuluke, mis teele asudes tugevalt põues tuksus, uue ja suure ootuses, oli muutunud ähmaseks, lausa nii väikeseks, et oleks piisanud kõige pisemast hingeõhust, mis oleks tekitanud mehe sisemusse nõrga hallika suitsu. Järsku hakkas vaikselt midagi põrandale tilkuma: tilk, tilk, tilk...mees ei pannud seda tähelegi, et tema Hing nuttis, sest mees oli olnud teel nii kaua, teel väljaspool iseennast. Hing aga enam ei jaksanud, tema hääl oli hüüdmisest väsinud, tema kõrvad olid elumere lainete kuulmisest valusad ja tema jalad olid kiirteel jooksvale mehele järelejooksmisest rakkus. Hing karjatas kogu jõudu kokku võttes: "Kallis, ma armastan Sind, miks Sa oled nii kaugel, miks Sa küll ei märka mind, ma olen kõike teinud..." Ja siis saabus vaikus. Samal hetkel, kui esimest korda jäi Hing tasa, tundis mees ääretut tühjust, nagu ei oleks ta üldse olemaski. See oli nii piinav, seda ei olnud mees mitte kunagi varem kogenud. Mees tundis end tõeliselt üksi...

Mees toetas end seest tühjana, herneterasuuruse seesmise tulukesega laua najale ja jäi magama. Üles ärgates leidis ta käe läheduses tikutoosi, võttis toosist tiku ja tõmbas. Tikk põles heleda leegiga ja kustus ruttu, mees oli elukoolis näinud kõike ja tänu sellele märkas ta lühikese aja jooksul laual küünalt. Järgmise tikuga süütas ta juba selle- ruum muutus heledamaks ja soojus hakkas vaikselt meheni jõudma. Küünlaleek võbeles ja ruumis oli vahalõhna. Mees tundis end palju suuremana ja tugevamana, sest valgus ja soojus tuletasid talle meelde, mis oli Alguses, milline oli Algus ja miks oli see, mis oli. Mees hakkas otsima iseennast, vaikivat Hinge, sest tema Hing oli tegelikult see, mis oli Alguses ja see, milline oli Algus ja see, mis oli ja ON. Mees jõudis õrna valguskiireni enese sees ja ta tundis suur armastust, ta nägi, kui Suur ja hooliv oli Hing ja ta tundis valu, kuna tema oli unustanud vastu armastada ja tänada. Mees otsustas, et nüüd aitab, hakkan elama, kõnnin edasi teel, aga mitte üksi, vaid koos endaga- Keha, Hinge ja Vaimuga. Hing toibus ja hakkas jälle nutma, sest seda hetke oli ta kaua oodanud, oli unistanud ja unes näinud. Hing oli õnnelik ja lausa laulis, koos Hingega muutus mehe sisemus Valgeks, tuluke oli saanud leegiks, mis põles sama kõrgelt ja võimsalt nagu Alguses, ei, tegelikult võimsamalt, sest Sära oli kasvanud ja arenenud aja möödudes, olles oma olemuselt ikka sama.

***

Küünal oli peaaegu olematuks muutumas, killuke vaha oli veel sulamata ja tilluke tahijupp soovis veel põleda. Küünal mõistis, et pikk, lausa igavikuline ootamine tasus end ära. Üksi ja märkamatult põlemine oleks olnud hoopis muud, küünlal endal oleks olnud soe ja valge, see olekski olnud kõik, mitte keegi ei oleks teda mäletanud, mitte keegi ei oleks teda teadnudki. Teda ei oleks nagu olnudki. Tuli aeg ja tuli mees, kellel oli abi vaja, kellel oli Valgust väga vaja. Ja Valgus sai ning taassündis jõud ja missioon Elu jätkus, nüüd teades ja kandes Sisemist Kollet: Valgust ja Armastust. Sest see oligi see, mis oli Alguses. Ka küünal oli Alguses ja kustudes ei olnud tal lõppu, sest vaha jäi seemneks alles, millest voolida uut ja veel säravamat. Algust.