Kevadehääled äratavad mind üles, raputades õrnalt mind õlast- tõuse ometi ja vaata, kui palju on ootamas, kui palju on ees, tõuse ja siruta end kõrgele, hõlju ja lendle koos lindudega pilvede kohal, tunneta vabadust ja kergust. Märkan kevade lõbusat olekut, kevade lapselik naeratus paneb mind hellalt naeratama- armastus elu ja loodu vastu tekitab südames õrna tuike, suur-suur tunne on hinges. Ma elan...ma ELAN. MINA ELAN. Ma ei lakka mitte kunagi, ka pimedas on naeratus, vaikuses on hääled, külmas on soe, kuumas on jahutav tuuleiil. Keskendun samal ajal kõigele, ei vaju ühte poolusesse...

Vaatan peeglisse ja näen, kuidas Looja on mind loonud, andnud Alguse. Naeratan taas ja igivana meenudes langevad pisarad- ma näen, mis on algus ja ma näen, kuhu olen jõudnud. Siis tunnetan vaevuaimatavat puudutust, müksamist oma õlal, hetkeks arvan, et kujutlen seda ette, kuid siis kuulen sosinat: "Lapseke, kuidas ma Sind armastan, oled mulle kallis, oles just selline nagu OLED." Hääle kõla on taevane, tasane ja kindel, ma olen seda kuulnud ka varem. Isa! Ma seisan lummatuna peegli ees ja sirutan käe taeva poole, laskun põlvedele ja lasen Valgusel ja armastusel enesesse voolata, täita end Isa Õnnistuse ja armastusega. Silmapilgul armastan ma ennast ja maailma korraga, armastan valu ja õnnetunnet, igatsust ja ootamist, kojujõudmist ja lahkumist, liikumist ja kulgemist, hääli ja vaikust, nägemist ja suletud silmil olemist...

Hiljem helisevad minu sees klaverihelid, kuulan imelist Hinge jagamas osakest endast läbi muusika ja hooman, kuidas tema lähedal on samuti Isa süda ja Kõiksus. Isa räägib Sinuga iga päev, kuulatle ja sosista vastu. Märka Tema olemasolu kõikjal- eelkõige iseeneses. Isa soovib öelda Teile kõigile: "Olen olemas alati Teie kõigi jaoks, sest Teie olete minu südames ja minu armastus on katkematu ja ei lõppe iial. Olen Teie Isa."