Täna oli tuuline ja jahedus kimbutas sisemust, ise lasin tuulel tulla ja puhuda. Ega tuul niisama ära ei läinud, tema tahtis ikka puhuda ja möllata. Mis seal ikka, las ta tarllitab (mõtlesin), jälgisin natuke tuulepoisi tegevust. Tuuleke sosistas:" Ega ma niisama siia ei tulnud, kas sa tead, miks ma siin olen?" Jäin mõttesse, ausalt öeldes ajas see loodusnähtus mind segadusse, polnud teda ammu kohanud, ei osanud temaga arvestadagi enam. Kui oleks teadnud, et ta tuleb, oleksin end kaitsnud vastavate rõivastega ja süüdanud jaheduse eemalepeletamiseks tõrviku. Hmmmm, aga ta oli kohal, mis seal ikka. Kiirelt vastasin, et pole õrna aimugi, miks tuul mind oma kohalolekuga austab. Ta oleks nagu oodanud seda vastust, selle asemel, et seletada, soovitas ta mul tunnetada tema hoovusi ja iile ning otsida päritolu. Leidsin end olevat veidi tõrges, sest mul ei olnud üldse tahtmist temaga tegeleda, hea meelega oleks kapuutsi pähe torganud ja üritanud temast mitte välja teha. Aga tuuleke ajas mu pea paljaks ja mul hakkas jälle jahe... Ja siis tuli ta veel sellise avaldusega välja, et enne ta ära ei lähe, kui olen tema küsimusele vastuse leidnud. Kohkusin, mõeldes, et jäängi siia lükata-tõmmata, eemal soojendavat päikesest ja puhtast sinisest taevast; ja ma aimasin, et väikesest iilist võib kasvada suur ja tugev torm, kui ma talle toitu ja jõudu annaksin. Siis ma lihtsalt lasin tuulel enese ees lahti rulluda, tunnetasin tema erinevaid tahke ja tundsin, et ta tuli mind aitama, puhuma ära midagi, mida ei ole vaja, andma märku, et on midagi, mida on vaja edasi kanda, kaugemale minust. Tuuleke oli tark ja luges mu mõtteid ning noogutas nõustuvalt. Ma tundsin tänulikkust ja andsin talle selle, mida ta ootas, et ta saaks selle õhu ja Valguse koostoimel ära puhastada ning saata edasi juba teisena. Korra tundsin veidi külmemat õhku ja mind valdas vaikus ja üksolemine, hoomasin õrna õhuvoolu veel viivuks mu põskedel- ja läinud ta oligi. Ma armastasin teda sel hetkel sügavalt nagu vana sõpra ja olin kindel, et me kohtume taas, kui selleks on aeg. Nüüd ulatasin taaskord käe päikesele ja ma tundsin, kuidas südames olev Valgus sai jõudu ja Hinges olev armastus tugevnes sajakordselt. Minaolemine vaba ja Valgena, puhta ja siirana on üks olemise olemine- see on kõik. Valgus on sees ja väljas, see soojendab ja näitab teed, kas siis, kui arvad, et tee on nii kurviline ja ettearvamatu. Aga pole vaja karta- leegike Sinu sees on kui latern, mis on süüdatud Sinu Esimesel Hetkel ja see ei kustu iial, juhtugu mis tahes-Sina, kes as oled Valgus, suurened ja särad aina rohkem, täites kogu Universumi- Oma Maailma- lootuse, unistuste, usu, armastuse ja kaastundega.