Esimene jutuke.

Elasid kord kaks eredat ja kirevat taevalast- Päikesepoiss ja Vikerkaaretüdruk. Nad olid sõna otseses mõttes taevalapsed, kuna nende kodu asus kõrgel taevas. Nad olid sinise värvi ja uduste pilvetupsudega koos elanud oma esimesest hetkest alates ja nii nad ei teadnudki, et on olemas võimalus astuda kindlal pinnal, mis ei hõlju ega vetru ega helenda. Nad olid Maad näinud vaid siis, kui käisid salaja taevapiirilt pilvede vahelt Maad piilumas. Maa tegi neid alati rõõmsaks oma rohetavate metsadega ja sinised veed sillerdasid Päikesepoisi säras neile kutsuvalt vastu. Päikesepoisi isa Suur Päike käis iga päev end inimestele näitamas, et inimestel soe ja valge oleks. Väike Päike aga säras oma kodus ja kasvas järjest suuremaks ja eredamaks.

Vikerkaaretüdruk oli enamus ajast omaette, passitas värvilisi seelikuid selga ja uneles ning laulis värvilisel häälel. Tal oli alati enda sättimise ja mukkimisega palju tegemist, seega läks tal kodust väljumiseks palju aega. Kui Päikesepoiss Vikerkaaretüdrukut välja mängima kutsus, pidi ta alati arvestama, et Tüdrukul kulub enda valmis sättimiseks vähemalt kolm tundi (ega kümnetest värvilistest seelikutest polegi nii lihtne vaid ühte valida, selle juurde veel kingad, keed...). Alguses istus Päikesepoiss alati rahulikult Tüdruku ukse taga trepil ja proovis seni laulda ja numbreid loendada, kuni Vikerkaaretüdruk valmis saab. Esialgu oli see lihtne ja isegi lõbus. Aga Päikesepoiss oli kärsitu ja kannatamatu loomuga ning tal oli paigalpüsimisega raskusi. Pealegi ootasid Pilvemeres vahvad Taevalinnud ja Taevakalad, keda püüda ja paitada. Nii oligi Päikesepoiss peagi läinud. Vikerkaaretüdruku trepp säras, kui Vikerakaaretüdruk lõpuks ukse lahti tegi ja väljuda soovis. Tüdruk oli jutukas ja tema helisev hääl kõlas lauldes tükk aega sinisele taevale, enne kui ta taipas, et räägib vaid taevale. Siis ta ohkas heleda häälega, oli veidi solvunud, et Päikesepoiss ei suutnud teda JÄLLE ära oodata, ning hakkas kiirete sammudega Pilvemere poole kõndima. Kuna Vikerkaaretüdruk käis harva väljas, paitas Suure Päikese valgus tema põski õrnalt ning pani need õhetama. Ja varsti lauliski ta juba rõõmsalt laulu ja oli unustanud eelneva.

Jõudnud Pilvemereni, hõikas ta, nagu ikka, lõbusalt Päikesepoissi, sättis oma värvid pilvedele ja jäi ootama. Kuid seekord oli tema see, kes pidi pikalt ootama, sest vastust ei tulnud. Tavaliselt oli Päikesepoisi sära juba peale esimest hõiget kohal, kuid täna oli Vikerkaaretüdruk kümme korda juba hõiganud, aga taevakuma ei muutunud. Tüdruk mõtles, et küllap Päikesepoiss lihtsalt naljatleb, ja ootas veel veidi. Ootas tunni, kaks... Siis sai kannatlikul Vikerkaareneiul ootamisest kannatus otsa ning ta mõtles, et läheb ära koju, sest üksi ei olnud pooltki nii särav ja lõbus. Ta tõusis juba pilvelt püsti ja hakkas minema, kui lõpuks jõudis Päikesepoiss kohale. Tüdruk tahtis teda just tögada, et õige Päike ei jäta kunagi Vikerkaart ootama, aga miski takistas teda. Ta vaatas Päikesepoisi silmi, mis olid tavaliselt rõõmsad, helged ja naeratavad- ja ei tundnud neid ära. Poisi silmad olid kurvad ja nagu vanad ja väsinud. Tüdruk ehmus, ta ei olnud kunagi kurbust näinud, sest tema kodu oli helge ja värviline ja taevane. Tüdruk küsis, mis on juhtunud ja peaaegu oleks esimest korda elus nutma puhkenud. Päikesepoiss vastas väga vaikse häälega:

"Käisin kaunist rohelist Maad taevapiirilt vaatamas. Ma nägin ühte inimest, kes palus põlvili olles Taevast Isa, sest ta oli nii üksi ja tal oli valus, ta nuttis. See oli nii kurb... Meie elame siin kõrgel nii õnnelikult ja ei teagi, et kellelgi võib olla valus. Palusin Isal, Suurel Päikesel, luba minna Maale, et seda inimest säraga lõbustada, kuid Isa ütles, et see ei ole võimalik, sest Päike ei saa olla Maa peal, inimene peab leidma Päikese oma südamest."

Päikesepoiss puhkes nutma ja tema silmist voolasid kuumad, peaaegu silmapilkselt aurustuvad pisarad. Vikerkaaretüdruk ei teadnud, mida teha, ta lihtsalt kallistas Poissi ja oli vaikselt tema kõrval. Nii nad siis seisid, suurte ja nukrate taevalaste silmadega Maa poole vaadates. Korraga hüüatas Päikesepoiss:

"Ma tean, ma tean, mida ma saan teha! Ma võtan inimese enda südamesse, siis ta on minuga siin taevas! Ma täidan ta õnne ning armastusega ja inimene ei tunne end enam kurvana".

Päikesepoisi silmadesse tulid helgid tagasi ja ta muutus väga rõõmsaks. Vikerkaareneiu pakkus end appi, oli nõus avama enda südame, lausa ootas, millal ta saab inimest oma südames armastada ja värvidega üle valada. Kaks taevalast jooksid õnnelikult ja rahulolevalt kumbki oma koju magama, kuna oli juba üsna hilja. Nad mõlemad soovisid ruttu unne jääda, et öö mööduks kiiresti, sest nad tahtsid järgmisel hommikul vara vanematele oma plaanidest rääkida. Nad jäid magama, mõlemal käed südamel.