Ta kõnnib mööda pimedat kitsast tänavat. Kes on see inimene, kes pole südaöösel oma kodus, sooja teki all? Miks on ta sellisel kellaajal väljas? Ei tea...

Lund hakkas sadama. Ta astub ja astub, siis aga vaatab korraks üles- vaskses taevas pole näha ainust valgust. Isegi tuhmi, üksikut tähte ta ei märganud. Ainult tihedad pilved, nii palju, kui öösel on võimalik näha. Lund aga sajab ja sajab. Ta on seisnud juba liikumatult kümmekond minutit. Hetkeks tundub talle, et ta peab minema tagasi! Tagasi sinna, kust ta põgenes. Kuid siiski astub ta ebakindla sammga edasi.

Nüüd on ta jõudnud kitsa ja pimeda tänava lõppu. Kuhu küll minna? Kas paremale? Miks mitte. Aga äkki vasakule? Pole ka paha mõte. Kuid võiks minna ju tagasi. Ei, selles on ta täiesti kindel. Kui ta tagasi läheb, purevad teda jälle meeleheite koerad. Sellest hetkest, kui ta astus välja SEALT, tundis ta, et koerad lõpetasid tema kontide puremise. Küll on hea olla. Ai! Mis siis nüüd?! Hakkab jälle pihta. Jälle nad purevad, need meeleheite koerad.

Ta jookseb, sulgedes silmad. Ei mõtle ta enam, kuhu ta peab minema. Aina edasi, kaugele kõigest ja kõigist. Valus, kui valus! Nüüd on ta kukkunud otse suurde lumehange, nina lumes, suu on seda külma surma täis. Kuid ta tõuseb püsti ja edasi, ainult edasi, kaugemale SELLEST. Kaugemale iseendast, kaugemale maailmast. Kaugemale...

Ta oli jooksnud umbes viisteist minutit, rohkem enam jõudu ei jätku. Kõik kondid on valusad, mitte küll enam puremisest, lihtsalt keha on väsinud ja valus. Oh, kui hea on heita pikali, kui soe ja pehme on see valge lumi, mis alles äsja oli tundunud nii külm ja jälk. Kuidas küll kõik võib mõne aja pärast muutuda.

Rohkem ei jõudnud ta enam midagi mõelda. Nüüd maa pinnal magab päikses ta, käsi vaikival rinnal. Kuidas on võimalik, et keegi saab öösel päikses magada? See juhtub ainult sel juhul, kui saabub rahu ja asjad lahenevad ning saavad selgeks. On kõik nagu ilmatu imemärk, miks ei või siis nii juhtuda. Kõige tähtsam on leida meelerahu ja hingekergendust. Tema leidis SELLE. Viimasel minultil sai ta aru, mida ta oli valesti teinud. Jah, viimasel minutil, kuid siiski. Kas see pole siis imemärk?!

***Gümnaasiumi viimastel aastatel loodud, kasutades kujundeid neljast teosest:

Rainer Maria Rilke "Idioodi laul" lk 586

Arthur Rimblaud "Magaja orus" lk. 527

Paul Verlaine "Romanss sõnadeta" lk. 517

Emile Verhaeren "Lõpmatult" lk. 534