Ühel udukergel hommikul otsustas Vikerkaaretüdruk natuke Taevalaotusele uitama minna. Selleks ärkas ta isegi varem üles, peaaegu samal ajal, kui Suur Päike tööpostile suundus - aknast välja vaadates oli kõikjal roosakas õrn värelus, valguskiired mänglesid õhus ja panid Vikerkaaretüdruku naeratama. Nii ta siis uneles hommikus, olles peaaegu unustanud oma plaani, mis aga õnneks enne päikesetõusu lõppu talle hopsti! end kripeldustundega meenutas.

Joovastuses Viku (nii kutsus teda Looja Õnnistuse Kandja - Vikerkaareneiu samavärviline Ema) liugles lendlevate tantsusammudega riidekapi juurde ja hakkas nagu ikka rohkearvuliste kleitide ja pluuside vahel valima, kuid seekord oli ta juba poole tunni pärast valmis, sest ta valis iseenda kõige loomulikuma rõiva - lihtsa lõikega läbipaistva kleidi, millest kumas läbi tema siirus ja Olemus- vikerkaar. Juuksed langesid vabalt peaaegu maani, kattes poole temast siidiselt ja pehmelt. Tema palgel sätendasid õnnehelgid ja silmadest peegeldus taevas. Nõnda astus Vikerkaaretüdruk koduuksest paljajalu Taevateele, mis oli sile ja hellitav.

Suur Päike vaatas igavikulise pilguga Vikerkaaretüdruku olekut ja tema Hinge täitis Suur Teadmine - uus Õnnistus on peagi sündimas. Peagi saab Vikerkaareneiu teada oma ainulaadse eluülesande. Esimeseks märgiks on sisemise sära laiendamine välismaailma, selle varjamise lõpetamine, välise värvidega ülekülvamise järele vajaduse tundmise kadumine. Suur Päike ei saanud Tüdrukult silmi, kuna tema sisemised värvid kiirgusid tugevalt ja kaugele, selline ei olnud Tüdruk veel kunagi olnud, isegi mitte kõige säravamas ja erilisemas kleidis. Ja Suurele Päikesele meenus Vikerkaare- Ema, kui tema Olemust puudutas Õnnistus. Suur päike tundis, kuidas tema põletavas südames helises ja väreles voog - selle tulemusena kandus Rohelise Maa peale vabastav ja tervendav Valgus.

Vikerkaaretüdruk aga kõndis rahulikult mööda Taevast ja teda valdas heameel - eriliselt kerge oli olla ja kogu aeg oleks tahtnud ümiseda ja sosistada kõikjale: olen õnnelik, olen rõõmus, armastan olla mina, armastan, et kõik minu ümber on nii kaunis ja armastav. Tüdruk pani tähele, et täna lendasid linnud tema juurde ning istusid tema õlgadele ja tegid avatud peopesadele pesa. Ja ta tundis linnukeste südametuksetest seda, mida linnud soovisid talle edasi anda. Kummaline. Mitte kunagi varem ei olnud sellist asja juhtunud, Vikerkaaretüdruk ei olnud linde varem isegi tähele pannud, mõnikord oli ta nende laulu oma kihutavate mõtete vahel kuulnud, aga see oli ka kõik. Nüüd aga oli tal tunne, nagu linnud oleksid tema õed ja tema ise oleks kunagi samuti lind olnud. Kas see oli uni?

Ja ta kulges muudkui taevalaotuses, olles justkui uimas. Samas tundus kõik olevat lähedasem kui varem. Päikesepoiss tuli Tüdrukule vastu ja oleks imestusest peaaegu Taevast Rohelisse Maailma, Maa peale kukkunud - Viku oli nii... teistsugune ja nii... vähe kulinaid ja värve ümber, ometi värviline ja sügav. Päikesepoiss tardus ja temasse tekkis põletav kuumus, tema kiired laienesid ning puudutasid Vikerkaaretüdruku kaardus pehmeid juukseid. Poiss ja Tüdruk tundsid, kuidas nende pead käisid ringi ja Taevas keerles. Järgmisel hetkel olid nad mõlemad oma kodus, mõistmata, kas olnu oli Olemas või Tulemas. Suur Päike vaatas poega ja puudutas armastavalt tema pead, mõeldes endamisi: varsti on Aeg. Ja Suur Päike ohkas õndsalt.

***

Samal ajal, kui Päikesepoisi kiired Vikerkaaretüdruku värve puudutasid, nägi Maa peal üks väike poiss taevas imelist Valguse ja Värvide mängu. Vikerkaar oli end Päikese ümber kaarena sättinud ja sellest oli tekkinud uus taevaime. Poiss vaatas taevast lummatult ning raputas siis ema käest ja hüüdis: "Vaata, emme, taevas on muinasjutt!". Ema heitis pilgu üles ja nägi vaid tavalist sinist pilvedega segunevat taevast. Ta mõtles, et laps olla on ikka hea, kõik on siis veel eriline ja alati paistab päike. Ema kallistas poega ja armastus, mida ta poja vastu tundis, peegeldus Taevasse.