Suur Päike saabus tööpostilt ja plaanis veidi puhata väsinud kiirekesi ja puhastada enda Valgust, mis oli Maa kohal olemisest päeva jooksul natuke tuhmimaks muutunud. Ta võttis juba harja ja hakkas Valgust sellega puhastama, kuid pani harja tagasi oma kohale. Tema tähelepanu haaras Päikesepoiss, kes oli täna teistsugune kui tavapäraselt - Päikesepoiss oli suletud silmadega ja väga vaikne. Suur Päike võpatas ja tema peast käis läbi mõte, et Poisiga on midagi juhtunud, samas mõtles ta, et siin, kodus, Taevas, ei saa ju midagi juhtuda. Suur Päike tervitas vaikselt poega ja jäi rõõmsat kallistust ootama. Seda aga ei tulnud. Päikesepoiss ei kuulnud ega näinud midagi, ta oleks just kui välja lülitunud. Suur Päike läks talle lähemale ning kordas tervitust valjema häälega, ise juba mures. Kuid seegi ei andnud tulemust. Isa puudutas poega kiirtest, mille peale Päikesepoiss lõpuks võpatas, isa raputas poega mõlema käega, see tõi kaasa poja avatud silmad. Poeg vaatas isa ning ehmus omakorda, sest isa pilk oli nii võõras. Suur Päike küsis, kas pojaga on kõik korras. Poeg vastas, et temaga on alati kõik hästi. Ta ütles, et olevat proovinud olla pimeduses, ta olevat tahtnud teada, mis see on. Pimedus oli Päikeselapse jaoks uus, sest ta oli harjunud olema kõikjal Valguses. Ta ei teadnudki, mis on pimedus, kuna oli näinud seda vaid eemalt, Taevservalt alla Maa peale vaadates, kuid ise seda tunnetanud ja seda kogenud ei olnud. Ja nüüd ta siis ütles veidi kurvalt, et ta ei olnudki teada saanud, mis tunne on olla pimeduses, suletud silmadega olles oli ikkagi Valge. Päikesepoiss oli segaduses - miks oli ikka Valge, kuigi ta sulges silmad ja eemaldus sellest, ei vaadanud Valgusesse ja Valgust. Isa ohkas kergendunult, nähes, et midagi ei ole juhtudnud, ning tundis suurt-suurt armastust poja vastu. Suur Päike vastas:

"See on lihtne - kuidas sa saad end Valguse eest peita, kui sina ise oled Valgus, sinu sees on Valgus, Valgus on kõik, mis sul on ja kes sa oled. Sina oled Päike, Valguse kiirgaja, andja, kandja."

Päikesepoiss tundis, et tegelikult ta ei tahagi teada, mis see pimedus on, ta tunnetas enda sees olevat Valgust, ja see oli nii hea, kerge ning talle omane. See tegi teda rõõmsaks ja ta naeratas taas. Suur Päike nägi enda ees endiselt säravat Päikesepoissi ning ta võttis lõpuks harja ja asus Valgusekiiri kammima.

***

Enne uinumist tuli Suurele Päikesele pimeduseteema veelkord meelde ja ta küsis poja käest, millest selline huvi alguse sai. Päikesepoiss rääkis, kuidas ta Taevaserval jalgu kõlgutades ja istudes oli kuulnud inimesi Maa peal rääkimas pimedusest. Oli inimesi, kes ütlesid, et nad elavad üksildast elu ja nende päevi ei valgusta ega soojenda mitte keegi ega miski; oli inimesi, kes ütlesid, et kõik ümbritsevad on pimedad, sest nad ei näe teda ja tema üksildust; oli inimesi, kes kardsid magama jääda, sest neid ümbritses pimedus; oli inimesi, kes varjasid end mustade prillide ja riiete taha, et olla pimeduses, olla nähtamatud. Päikesepoiss kuulas inimeste sõnu ja mõtteid ning ta ei mõistnud mitte midagi. Ja nii ta otsustaski järele proovida. Isa vaatas ajatult kaugusesse ning lausus:

Kallis poeg, ka inimesed kannavad endas Valgust, nad on Valguse allikad, just nagu sina."

Päikesepoisile meenus, et ta oli nende samade pimedusest kõnelevate inimeste sees Valgust näinud, pealegi ei olnud Valgus ainult nende sees, vaid see kiirgus neist välja nagu Päikeselt kiirgub Valgust. Nüüd oli Poiss veelgi enam segaduses. Suur Päike nägi seda ja ja proovis Poisile seletada:

"Inimesed on saadetud Maale suure ülesandega tunnetada ja suurendada oma Valgust. Selleks, et nad seda täielikult ja segamatult teha saaksid, on nad end just kui unustanud, Unustanud seetõttu, et nad otsiksid endast kõike. Kui inimestel oleks kõik kogu aeg olemas ja nähtav, ei kasutaks paljud neist seda suurelt ja armastavalt. Kui inimestel oleks kõik teada, ei sooviks nad enam edasi otsida, sest nad tunneksid küllastust. Kui inimesed oleksid täiuslikud, ei tahaks nad liikuda edasi ja täiustuda veelgi. Inimestele on antud võimalus täiustada ennast, suurendada armastust lõpmatuseni ning laiendada Valgust igavesti. Pojake, ole tänulik inimestele selle eest, armasta inimesi nagu iseennast, sest me kõik oleme üks."

Päikesepoiss ei saanud küll kõigest aru, kuid ühte ta mõistis: ta oli alati inimesi armastanud ja tundnud nendega sugulust. Ja sellest talle piisas, praeguseks.