"Ja sealt sa siis tuledki, tiibade sahinal, valguse käes... Olen lilleke rohus, vaatan sulle siit, maa pinnalt, üles, sinu poole. Taevast sa tuled, taevas sa oled ja elad - oled nii suur ja võimas. Kui kaunis on sinu lend, milline graatsia ja oskus, kiirus ning osavus. Sinul on vabadus olla lind. Olla vaba kui lind... Sind ei piira juured, mis on naelutatud mulda. Sind ei ümbritse vihmaussid, kes näkitsevad toitvat mulda. Sinu peal ei sumise putukad ja ei aja sul und ära. Sa oled jumalus taevas. Sina - varbalane." Nõnda mõtles pisike Karikakar, vaadates väikese varblase lendu ning laskumist maapinnale kui Jumala saabumist Maale.

"Küll sa oled kaunis - seisad uhke ja säravana keset rohelist aasa, teiste säravate lillede sees. Sinus on nõnda palju valgust ja armastust. Sa lõhnad kui jumalanna... Mu lilleke... Ma vaatan sind iga päev suure austuse ja armastusega. Ja nagu näha, ma ei ole ainus - sinu ümber on palju putukaid, sinu pealegi nad ronivad. Oh, oleksin ma ainult sama väike kui mesimumm, saaksin tulla sulle lähemale. Paregu ma ei julge, teen sind veel katki. Küll sa oled ikka ilus. Siit ülevalt vaadates oled lihtsalt imede ime. Minu südames sa elad, jumalanna." Varblane laskus aasale ja jäi lillekest veidi kaugemalt imetlema.

"Hmmm, jälle need varbalsed siutsuvad. Mis linnukese viga - terake sealt, terake siit, lenda ja laula. Tahaks veel magada... Küll lilledel on kerge elu, muudkui kasva ja peesita päikese käes, ela ja ole. Tahaks veel magada... " Nii mõtles inimene tööle sammudes.