Maad kattis lumine ja tuulepoiste poolt veidi krussi tantsitud vaip, kuni silmapiirini oli näha Talve. Talv - see auväärt ja igivalge vanahärra, pimeduse ja vaikuse, enesesse vaatamise soovitaja. Talv vaatas oma kätetööd, oma valgeid helbeid, mis olid tema rakukesed, kehaudemekesed; vaatas oma libedaid järvesid, klaasistunud lompe ja jääpurikaid katuseräästal. Ja ta oli rõõmus. Ta tundis, et tema töö oli selleks korraks jõudnud lõpusirgele ja peagi võis ta minna puhkama. Kevad juba korra käis Talvele "tere" ütlemas, surus isegi kätt, nii et linnatänava mõni auklik asfalt lumest puhtaks sulas. Aga miskit pärast jäi Kevade "tere" üürikeseks. Talv oli küll väsinud, kuid mõistis, et Kevad soovis veel mõned kodused toimetused ära teha. Ju siis tuli pakiline asi vahele ja Kevad pidi oma pere juurde tagasi jooksma. Küll ta tuleb... Talv on olnud alati aeglane ja väärikas. Talv meenutas just mõnda eelnevat nö. valvevahetust Kevadega - ja tema silmad lõid särama. Talvgi ootas koos inimestega Kevadet. Kevad soojendas alati Talve südant (mis mõnikord oli isegi ohtlik, kuna Talve süda võib ju suure soojusega päris ära aurustuda), sest Kevad oli oma siiruses, Elualguses ja Päikesepaistes lihtsalt armas. Ja milline aroom oli alati Kevade lähedal, Kevadega koos. Ja Kevad juhatas ju veel Lindude Koori... Oehhhhh... Talvel tulid pisarad silma, mis muutusid koheselt lumehelvesteks.
Inimesed vaatasid taevasse ja ohkasid samuti, sest lumesadu nad küll enam ei oodanud. Kõik ootasid kannatamatult Kevadet. Küll räägiti Kevade hõngust ja Kevadest südames ja otsiti kapist õhemad riided välja. Linnudki harjutasid viisijuppe. Lillede juured ja mugulad külmunud mullas üritasid end liigutada ja elu sisse saada... Aga Kevad ikka veel viivitas. Kevadel iseenesest ei olnud enam palju aega jäänud, sest täna algas ametlikult tema tööaeg. Inimesed ning Talv olid juba harjunud, et Kevad võib sutsu hilineda, nii et nad ei muretsenud, et äkki Kevadega on midagi juhtunud või Kevad on sootuks oma kohustused ära unustanud. Üks oli kindel - Eluratas käib ikka oma rada, omas järjekorras ja oma reeglite kohaselt. Tema tuleb - Kevad tuleb. Peagi ja lauluga, rõõmu ja sooja päikesega.
***Kevad vaatas kella ja imestas, kuidas aeg ometi nii kiirelt veeres. Ta võttis õieliselt riidepuult oma armsa pastelse kleidi, tõmbas selle graatsiliselt selga ning läks - Talve ja inimeste juurde. Jälle. Nagu igal aastal, aastasadu ja aegade algusest. Kevad oli nii rõõmus, et jälle on tema Aeg, selles lõputus Maailmas.
Kaunist Kevade algust kõigile!
Vikerkaarevärvi Pallike kallistab...