Nii kaugele kui silm seletas, oli näha kollast merd - säbrulised ja lapselikud võililled kasvasid lihtsal aasal. Võililli oli palju, nad kõik olid justkui armee Lilledemaal. Vaikides kasvasid nad rohelisest võrsest parimais aastais kollasteks kaunitarideks. Aga see ei tähenda, et nende ümber oleks olnud vaikus, oh ei. Mesilased sumistasid juba hommikul vara kollaste karvaste pallikeste peal ja ümber. Võililledel oli isegi hea meel, et mesilasi nõnda palju oli - lilledele meeldis kuulata mesilaste segakoori, see pani võilillede südamed vibreerima ja keerlema. Mesilased... Ja siis veel päike, kes oli mõnes mõttes nagu taevane võilill - samasugune rõõmus ja kollane, veidi säbrulinegi. Päike tekitas võililledes soovi olla veelgi kollasem ja sirutuda ikka kõrgemale - taevani. Ja võililled sirutusidki aina kõrgemale, mõni uljam seisis suisa kikivarvul, et ikka päikesele lähemal olla. Ja sinisele taevasele allikale.
Aasast käis mööda ka inimesi, peamiselt pöörasid kollasele lapikesele tähelepanu lapsed, kes kilkasid rõõmust ning asusid üksteisel lõua alt võitaset mõõtma, punuma pärgi ja õiekesi nahka pistma. Võililledele meeldis olla rõõmutekitaja ja nii nad siis ootasid iga päeva alguses väikeseid inimesi, kes neid paitasid, sikutasid, lutsutasid ja lihtsalt imetlesid. Oli ka juhuseid, kui mõni täiskasvanu võttis julguse kokku ja eelnevalt hoolega ringi vaadates, et keegi ei näeks, viskas oma täiskasvanu rüü seljast ning jooksis võilillede keskele, krahmas mõlema peotäie lilli ja nuusutas, silmis lapsepõlve vabadust meenutav helk. See oli hetk, mis lillekesi alati liigutas. Kõik võililled ihkasid olla selle mehe või naise peopesas, muutes nad taas lihtsaks ja õnnelikuks.
...
Ühel õhtupoolikul kõndis mõtlikul sammul üks mees, kes arutles omaette olles, kuidas küll väljendada oma tundeid, mida ta tundis. Ta soovis rääkida oma tunnetest, kuid sõnu, mida ta otsis, ta ei leidnud. Naine, kellele ta ihkas oma sõnu öelda, ei oodanud ühtegi asja, ka ülevoolavad sõnad jätsid teda alati külmaks. Mees tundis kimbatust, seda enam, et tunne tema sees oli lausa põletav... Ja siis, mitmetunnise jalutuskäigu järgselt, oli ta jõudnud kohale - tema jaoks paradiisi. Kohta, kus oli just see, mida ta otsis - olid sõnad, olid tunded, oli kõik. Võililled! Mees laskus põlvedele ja kummardus lillede kohale, lasi sõrmed õrnalt läbi pehmete udemete ning tundis, kuidas rahu temasse voolas. Ta teadis, mida ta tunneb. Tema ees laius suur kollane aas, kuid ta valis välja vaid ühe kollase õie, mille ta hellalt oma taskusse pistis. Ja ta läks oma teed...
...
"Oi, emme, mis krabisev asi see on, mida sa oma rohelises karbis hoiad?" Küsijaks oli uudishimulike silmadega väike neiu. "Sa oled leidnud osakese minu südamest. See on kuivanud võilill, mis rääkis kunagi mulle midagi. Siiamaani räägib. See lilleke on sama kallis kui sinagi, mu kullake." Tütarlaps võttis ettevaatlikult kuivanud lille ning vaatas seda suurte silmadega ning mõne aja pärast ütles: "Ma hoian sinu südames olevat hästi vaikselt ja õrnalt, oled mulle maailma kõige kallim..." Naine vaatas pisarad silmis, ning lausus: "Seda ütles ka sinu issi, vaikides, ulatades mulle selle lille. Ja need sõnad jäid minu südamesse ja sinu issi Hinge." Lill, kes oli küll juba närtsinud, oli täis tundeid ja armastust. Ta elas igavesti.
Armastan.