Istun oma Isiklikus Maailmas, vaatan välja kirsipunasest aknast ja püüan kinni kuldsed kiired. Lasen kiirekesed oma kätele pikutama, vaatan valguskuma. Maailm avardub, tekib soovike avada ka süda, et valgus saaks sügavamale siseneda. Teen värava lahti ja ootan...ootan, et unistus millestki saaks olevaks. Vaikus. Aeg peatub ja tardub- on lihtsalt igavik. ON. ELU. ARMASTUS. VALGUS. Ärgates hetkest ja vaikusest, kuulen hääli ja kell on nii palju. Midagi on teisiti, muutunud. Vaatan, kiired on jalga laskunud, käed on tühjad. Hetkeks tunnen kurvastust. Kuhu nad jäid, pehmed ja soojad, mu unelmad? Akna sulgesin ju kindlalt. Ja siis märkan, et kummaliselt valge on olla, ise olengi valge. Kiired kõditavad mind südames ja kuulen sisimas: värav oli lahti, me tulime ja enam ära minna ei soovi. Nüüd oleme sinuga ja sina oled meiega. Meie oleme.

Võtan oma maailma sülle ja lähen. Kuhu ma siis lähen? Teele. Ellu. Igavikku.