***Naeran. Vabastav on see heli, mis tuleb sügavalt, kaugelt, kajab meeltes ja tuletab meelde olemise hetkes, siiruse ja minu aja minus- sees. Naer teeb rinna rõõmsaks, tavatsetakse öelda, aga mitte ainult. Naer vabastab peidusoleva jõu, leegike sisimas pahvatab ja muutub kõikideks maailmavärvideks, saades samas lihtsaks soojuseks- selleks, et olla see, mis on kõikjal. Mis siis on kõikjal- kõiksus, kõik, mida ette võib kujutada, mitte ainult sinna, vaid ka taha, peale ja ka sisse.

***Päike tuleb viivuga välja, et jääda kauaks, ei ta looju nii pea, sest südames on hea. Süda laulab koos naeruga, ulatab käe särasilmsele olemisele, sest lihtsalt hea on olla just täna. Täna on Hing tulvil erilist tänulikkust, mõeldes, kui palju on olemas hoolivust, armastust, tugevust, kindlustunnet ja siirust. Naeratan, sest kutse siseneda õnnevärva kaudu Südamekotta paneb pisarad voolama- austusest ja lugupidamisest, vabadusest olla hetkel just Sinuga, mu Olemus, tunda katkematut sidet ja hoomata igipikka juba koosveedetud aega ja samapikka tulevast üksteises olemist, katkematut jätkamist Valguse eest ja Valguse sees.

***Tunnen armastust ja soovi olla alati olemas kõikjal ja kõikidele, olles kindel, et kõik tunnevad sama, sest kõik meie oleme sarnased- mina tunnen Sind, Sina mind, Tema meid ja meie Teda. Ja me ei saa olla kaugel üksteisest, sest me oleme samal ajal samas kohas, Universumis. Pole midagi peale meie, sest me oleme lilledes, ojas, kaubamajas, lepatriinu vudivates jalgades, vihmapiisa langevas hetkes, õhupalli kerges lendlevas tantsus. Me oleme seal, kus ma soovime olla. Me oleme need, kes me soovime olla. Me oleme nendega, kellega jalg astub ühises taktis, mõnikord sibades eespool, teinekord lonkides tagapool. Tagapool olija jõuab alati järele, ja eespool olev sibaja jääb ootama lonkijat- sest meie oleme, hoolime ja armastame, usume üksteisesse, austame ja oleme tänulikud. Vaikin, sest minu sees on helin, mis kajab õrnalt ja vibreerib, teeb pai ja paneb seisatama, tunnetama.

***Sirutan käe ja asetan selle Valgusesse, täitudes Universumisolevaga, andes Universumile minusolevat. Käsi on kuldne, selle Sära voolab üleni mu peale ja minu sisse, minust välja. Ma sirutan käe Sulle, palun, hoia mind, mina hoian Sind. Alati. Tugevalt, kindlalt, uskudes ja usaldades.

Armastan Valgust ja armastan Valguses olevat, armastan Sind nii väga, mu Hing, minu Hingeolemus, minu elu, minu pooleke, minu täiusliku terviku kaaslooja. Armastan teid kõiki, kellega on au koos jagada ja külg-külje kõrval liikuda. Olen tänulik Universumile, enesele, Õpetajatele siin ja seal, enne, nüüd ja varsti.