Kas olete mõelnud, et sageli on palju rohkem Teid, mis on käänulised, kurrulised, hulganisti kõrvalharusid täis, mitmete ristmikega, aga harva on Teid, mis on otsast lõpuni sirgjoonelised. Ja nüüd ma avaldan ühe saladuse, mida Te kõik teate: Me soovime enamus ajast, et meie tee oleks põnev, üllatusi täis, võimalikult pikk ja uus ning võimalusterohke, unistame kurvidest, mille läbides ootab meid õnn ja headus ning see, mis õpetab. Mõnikord soovime ka lihtsalt jalutada sirgelt ja otse, aga mitte kaua, sest kaua ikka puhata, me tulime Maailma, et areneda ja arendada, luua ja avastada, kogeda ja jagada, otsida ja leida. Kui pikk ja mitmetahuline on kellegi Rada, on individuaalne. Mõnus on leida end astumas mõnel Teelõigul koos uute Õpetajatega ning siis lehvitada hüvastijätuks tänuga, sest ühine Rada sai lihtsalt otsa ja ees ootavad uued Teelised. Ja eililine tunne on leida inimesi, kes on ühisel Teel pikemalt, kes aitavad mõnel eriti kitsal Rajal jääda iseendaks, aitavad, kui Tee on libe, ulatades käe ning jagades Valgust. Ja tunnen armastust, kui mõtlen, et on mitmeid inimesi, kellega käia ühisel Teel nii kaua kuni on Igavik.

Meie Teid, selles olevaid Ristmikke ja kurve ning libedaid ja konarlikke kohti valgustab Valgus ja sillutab Armastus. Looja näeb meid iga hetk tegemas samme, kas siis jooksujalul, põlvili edasi liikudes, roomates, jalutades, lennates või seisatades. Ja Looja armastab meid igal hetkel. Kõikjal ja alati.

Valgust ja armastust.