Olles tajunud Valgust, seda, kust oleme tulnud, on mõnikord vajadus tunda end lihtsalt Inimesena, kes astub maapinnal, tunnetades kindlat pinda jalge all. Nähes taevast, laskub pilvedelt alla armastust koos vihmapiiskadega, mis katavad januse maa. Maa vajab vett, et end turgutada, taevas vajab väljundit jagada ülevat. Taevas on palju, mida jagada, samuti nagu maal. Piisad, mis on laskunud pinnasele, auruvad tagasi pilvedesse- see on eluring. Meile antakse ja meie anname, meilt võetakse, meie võtame. Lõpuks on andmine ja saamine üks ja seesama, ei ole eraldiolevat.

Inimesena tunnen end mõnikord väsinuna, soovides, et piisad laskuksid minu janusesse maapõue veidi varem kui vihmapilv kohale jõuab. Indiaanlased ja aafrika teatud hõimud tantsivad vihma välja- milline vägi meelitada loodust käituma inimeste soovide järgi. Aga kui tantsida ei oska, kas siis lauluga ka saab vett voolama panna? Ümisen vaikselt: Minu tassike ootab juba Taevavett, jahtunud tee on otsas. Vaikus. Proovin uuesti: Minu rohelisekarva kruusike ootab kastepiisku, et saaksin neid juua, puhastuda ja tunnetada end ühtsena Taevaga. Vaikus. Taevas on pilvitu ja kastene hommik ei ole veel käes, kõik saabub. Kell tiksub ja elu liigub. Ning minus eneses kulgeb vesi, mõnikord väljudes silmaveena, mis vabastab ja uuendab. Olen Inimene, koos Valgusega.