Lihtsalt olen hetkes ning hetk on minus, mina olengi hetk ja samas igavik, hoomates midagi pisikest, mis tegelikult on mõõtmatult suur. Viivuks tajun süsteemi, mis ometi on vabadust täis, kuid ilma seosteta ei oleks ka priiusel mõtet, niisama olemisel. On liikumine alates algusest ilma lõputa, tee ei lõppe kunagi, harusid, riste ning paralleele tekib juurde, kuni taaskord moodustub ring, ühtne ja katkematu. Ring on täiuslik, sest seal ei ole auke ega tühjust, ring on täitunud Valgusega. Ristid ja teeharud on juhatanud Valguse ringi ning suurendanud selle mõõtmeid.

Uskumatu, kui kerge on olla, tajudes, kuidas me kõik oleme hoitud ja armastatud, alati ja igavesti. Nähes, kuidas hellust täis Inglisilmad piiluvad meie silmi hommikul ärgates ning Inglinaeratus saadab meid unne ning tiivad laotuvad kaitsva tekina habrastele inimõlgadele, tekib surematuse tunne, jumalik olemine ja katkematu tänu elu eest, loomise ja alguse eest, et on võimalus olla ise see, kes olen- tükike kõigest, nii viivust kui jäävusest.

Märkan pisikest killukest, mis viib suure avastuseni. Kuula ja vaata, Sa näed ja kuuled samuti.