Inimene kehastub Maale ikka ja jälle tagasi. Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Ometi leiame sageli midagi, mille üle imestada... On inimesi,kes on alati valmis leidma midagi uut ja rõõmustavat - ja nad leiavadki. Ja on inimesi, kes ei leia kunagi midagi, mille üle pikemalt mõtiskleda. Nad ei peatu lihtsalt pikemalt. Kuigi Elu seab nende ette Peatusi, et neil oleks võimalik kiirust maha võtta. Miks siis inimesed Peatustest samuti mööda kihutavad? Miks nad ei kasuta võimalust seisatada ja kuulatleda, vaadata tagasi ja minna edasi uue energiaga? Võib-olla inimesed ei oska vaadata avatud silmadega ja näha just nendele määratut. Võib-olla inimesed on unustanud, kuidas puhata ja olla iseendaga. Ja võib-olla inimesed põgenevad iseenda eest, kabuhirmus jooksevad minema enda puhkehetkest. Sest inimesed teavad, et kui nad peatuvad, siis tuleb neil meelde palju ja sageli tuleb ellu muutus või peavad nad midagi otsustama või valima. Sageli me nagu tahaksime midagi muud, aga jällegi kardame, et see ei ole samasugune nagu vana ja turvaline. Mõnikord oleme ka laisad, ei taha pingutada ja laseme vana rada mööda ikka edasi, kuigi teame, et peatudes ja mõtiskledes, uutmoodi hingates või vana rada uue pilguga vaadates võib juhtuda nii mõndagi.
Ja veel on inimesi, kes muudkui otsivad uusi radu ja võimalusi, keskendumata millessegi pikemalt. Peatustes viibivad hetke ning kohe sukelduvad uude ilma mõtisklemata ja valimata, lihtsalt lootuses, et see, mis tuleb, on uus ja huvitav, toob muutusi ja õnne. Kuid olemata selles hetkes, uues ja huvitavas iseendana ja sügavuti, laseme minna võimaluse täita ülesannet, õppida lõpuni, sest asjade tuum ei pruugi olla nö. värava läheduses, vaid pisut või rohkem kaugemal. Võttes siia juurde veel maise aja, siis asjade tuum, põhjus, mis on toonud tagajärje, võib olla kaugemal kui me arvasime, mitte siin ja praegu, mitte eilses ega üleeilses. Põhjus võib olla pidevas korduvas mustris, mille värvikirevus paelub meid tugevalt - ja me ei suuda sest mustrist vabaneda. Või siis see muster on nii tugevalt must ja rõhutatud, kinnitatud pitseritega (mille me ise oleme teostanud), et me vajame lausa kõrvalabi, et sellest kõigest välja astuda. Kui me kord oleme välja saanud, näeme Peatusi, seisatame, isegi istume ja jääme kosutavasse unne ning sammume rahulikult mõõdetud sammude, väärikuse, armastuse ning austusega edasi, leides rõõmu ja põhjuse olla just see mina - Mina.
Olge hoitud.
Valguse ja armastusega,
Vikerkaarevärvi Pallike