Kõnnin mööda tuttavat tänavat, kulgen, lasen teel voogata ja elul voolata. Kui palju on erinevaid pildikesi ühes ja samas kohas. Inimesed kõnnivad, seisavad, jooksevad, sõidavad, trügivad, longivad, tassivad, naeratavad, on tülpinud, on väsinud, on koeraga väljas, koer on inimesega väljas, jalgrattakelluke tiliseb, vana taadi toetav kepp toksib teekest, lapse naerukilge kumiseb taevasse...Ja liblikatiiva löök taevapildis...Ja lihtsalt vaatan ja mõistan, et ka mina olen osake tänavast, tuttavast, aga iga hetk ääretult erinevast. Elada on ikka ja alati hea, iga emotsiooni ja olekuga, olles nii Loodu kui Looja, vaatleja ja tegutseja. Kuidas küll tajuda igavikku üdini, kui juba pooltunnike on nii sisutihe ja liikumist täis. Võibolla piisab ka teadmisest, et KÕIK ON ALATI. Armastus on alati kõiges ja kõigis, ehk sellega saabki lõpmatust määratleda...