Kui ma veel päris väike olin, nii nelja-viieaastane, justustas mulle üks hallipäine vanataat ühe kummalise loo:
"Elasid kord kolm venda, kelle vanemad olid surnud. Nad olid väga vaesed. Vanemad vennad olid uhked ja külma südamega, aga noorem oli lahke ja hea poiss. Ühel heal päeval tuli neile metsas hagu korjates vastu krimpsus näoga eideke ja palus tükikest leiba. Vanemad vennad ei teinud väljagi, aga noorem vend andis eidekesele terve oma leiva. Eidekese nägu lõi särama ning vastutasuks heateole andis ta noorimale vennale Jaanile ühe pajupilli ja ütles, et seda vilepilli tuleb ainult siis puhuda, kui inimene on üksildane ja tunneb ennast halvasti.
Kord läksid vanemad vennad toitu hankima, väike Jaan aga jäi üksi koju. Tal oli nii nukker tuju, et vilistas korra pajupilli. Äkki hakkas kõik keerlema ning mõne hetke pärast oli Jaan hoopis tundmatus kohas - tuli välja, et ta rändas ajas. Järsku märkas ta üht meest, kellel oli väga kiire. Jaan küsis: "Kuhu sa tõttad, võõras?" Mees tutvustas end: ta oli jumalate käskjalg Hermes. Ta ütles, et tal on väga kiire, sest Kreekat on haaranud hirmus õnnetus: Kreekas olid tülli läinud kaks mõjuvõimsat jumalat - tulejumal Hephaistos ja merejumal Poseidon. Seetõttu käskis peajumal Zeus abi otsida, sest isegi tema üksi ei saanud neid lepitatud. Selle jutu peale vangutas Jaan pead, aga kuna ta oli väga uudishimulik poiss, otsustas ta asja uurida.
Nad kõndisid läbi metsa. Korraga lendasid nende peade kohalt mööda tulest nooled. Siis aga tulid neile vastu kolmemeetrised lained ja oleksid Jaani uputanud, kui Zeus teda päästnud ei oleks. Zeus ütles, et jumalad olid tülli läinud ühe maise naise pärast, keda nad mõlemad ihaldasid. Kuid õnnetuseks ei valinud naine kumbagi neist. Hephaistose südamesse tungis viha ja Poseidon muutus lausa koletiseks. Nad tormasid üksteisele kallale ja tahtsid üksteist tappa, aga kuna nad mõlemad olid jumalad, siis muidugi see ei õnnestunud.
Jaan oli nutikas poiss ja ta küsis Poseidonilt ja Hephaistoselt, et kas nad ei võiks endale uue armastatu otsida. Hephaistose viha lahtus ja ta armus just eemal lilli korjavasse neidu, Poseidon ei tahtnud tema õnne purustada ja leppis temaga ära. Zeus oli üliõnnelik ja tegi Jaanile ettepaneku. Nimelt tahtis ta Jaanile antiikteatrit näidata. Kui nad kohal olid, ei uskunud Jaan oma silmi: ümberringi olid pingid, millel istusid imelikus vanaaegses riietuses inimesed, keskel aga oli plats, kus olid maskides mehed, kes rääkisid mingit imelikku keelt. Zeus selgitas, et see on kreeka keel. Jaan küsis, et kuidas siis tema eesti keelt oskab. Aga Zeus vastas vaid, et tema on ju jumal.
Jaan ei olnud kunagi midagi sellist näinud ja küsis, mida nad etendavad. Zeus vastas, et "Oidipust". Ja just sellel hetkel torkas kuningas Oidipus endal silmad peast.
Zeus näitas Jaanile ka armastusejumalannat. Aphrodite oli nii ilus, et sõnadest jäi puudu- tal olid heledad kiharad, mis lehvisid tuules; tema naeratus pani ja Jaani naeratama; tema hääl kõlas kui vetevulin ja tema käed olid siidiselt pehmed. Jaan ei saanud silmi Aphroditelt...Äkki olid kõik kadunud ja Jaan oli jälle oma viletsas onnis. Aga pajupillist ei olnud enam jälgegi. Kui Jaan seda lugu vendadele jutustas, arvasid nad, et ta on haigeks jäänud. Kuid Jaani nägu säras kui päike."
Kui vanataat lõpetas, tundus mulle, et mina ise olin lepitanud Hephaistose ja Poseidoni. Ma tahstin just vanataadilt midagi pärida, kuid teda ei olnud enam minu kõval. Aga oh üllatust! Minu kõrval pingil oli üks väike puust esemeke - vana ja kulunud pajupill.
***Kirjutatud 10. klassis, sidusin mõned laused ja muutsin üksikuid sõnu. Kas tunnete minu energia ja minu stiili ära?